Pealehele
Südamepuudulikkuse ravis on eelkõige oluline südamepuudulikkust põhjustava haiguse ravi. Tuleb arvestada, et ravi on eluaegne! Kroonilise südamepuudulikkusega haige elukvaliteedi parandamise ja eluea pikendamise eesmärgil kasutatakse peamiselt kolme ravimigruppi kuuluvaid ravimeid: angiotensiini konverteeriva ensüümi ehk AKE-inhibiitoreid (nt enalapriil), beeta-blokaatoreid (nt metoprolool) ja mineralokortikoidretseptori antagoniste (nt spironolaktoon).
Lisaks on kasutusel, eelkõige südamepuudulikkuse kaebuste leevendamiseks, diureetikumid ehk veeväljaajajad (furosemiid, torasemiid) ja südame löögijõu tugevdajana digoksiin. On ülioluline, et südamepuudulikkusega patsient teaks oma raviskeemi, s.t tarvitatavate ravimite nimesid ja nende doose. Kui selle meelespidamisega on raskusi, siis tuleks alati kaasas kanda ravimilehte, millele on märgitud ravimite nimetused ja doosid.
Lisaks ravimite tarvitamisele on oluline muuta elustiili: normaliseerida kehakaal, loobuda suitsetamisest ja alkoholist, toituda tervislikult ning piirata soola- ja vedelikutarbimist. Tuleb säilitada füüsiline aktiivsus lubatud koormuse piirides. Südamepuudulikkuse ägenemise vältimiseks tuleb järgida arsti poolt antud elustiili- ja ravisoovitusi, ei tohi muuta ravimite annuseid ega katkestada ravi ilma arstiga eelnevalt nõu pidamata!
Lõppstaadiumis südamepuudulikkusega haigete kirurgiline ravi Regionaalhaiglas
Südamepuudulikkusega patsientidele, kelle haigus on arenenud nii kaugele, et nende elu sõltub otseselt veeni manustatavatest ravimitest või kes vajavad korduvalt haiglaravi, pakub Regionaalhaigla kõiki tänapäevaseid kirurgilise ravi meetodeid. Antud ravimetoodikate juurutamisel Eestis on Regionaalhaigla olnud üheks teerajajaks. Selliste patsientide ravi „kuldseks standardiks” on südame siirdamine ehk ajusurmas inimese (doonori) südame paigaldamine raske südamepuudulikkusega patsiendi südame asemele.
Kuna Eesti elanike arv on väga väike ning keerulise südametransplantatsiooniteenistuse ülesehitamine ei ole siin otstarbekas, siis allkirjastati aastal 2013 leping, mille kohaselt kõik Eesti südamesiirdamised teostatakse koostööna Helsingi Ülikooli Keskhaiglas, kus on aastast 1985 läbi viidud üle 500 südame siirdamise ning tulemused on maailma keskmisega võrreldes paremad. Sellise koostöö tulemusena on aastaks 2019 siirdatud süda üheksale Eesti kodanikule.
Südame siirdamist ootavad patsiendid tavaliselt kodus. Sobiva organi tekkimisel kutsutakse nad kohe haiglasse ja viiakse helikopteriga Helsingisse. Siirdamise operatsioon on erakorraline tegevus ja selle viivad läbi kogenud Helsingi Ülikooli Keskhaigla ja Regionaalhaigla spetsialistid. Operatsiooni järel jääb patsient tavaliselt mõneks nädalaks Helsingisse ja pärast taastumist lubatakse otse koju.
Organtransplantatsioonide suurim probleem kogu maailmas on aga sobivate doonororganite vähesus, mis tähendab, et vajalikku elundit tuleb enamasti väga pikalt oodata. Ooteaeg sõltub veregrupist, soost, kehakaalust, pikkusest, aga ka haiguse kulust. Tänaseks oleme põhjamaade organdoonorlust koordineeriva organisatsiooni Scandiatransplant liige. Selline kuuluvus lühendab oluliselt meie patsientide ooteaega kuna saame doonororganeid vahetada Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Islandiga. Hoolimata sellest ei püsi kõik patsiendid sobiva organi tekkimiseni elus.
Selleks, et patsiente sobiva doonororgani tekkimiseni elus hoida, on välja töötatud lühema- ja pikemaaegsed vereringet toetavad seadmed. Lühiajaliselt (tavaliselt kuni 1 kuu) saame patsienti elus hoida ECMO abil (Extracorporeal Membrane Oxygenation e kehaväline vereringe koos vere hapnikuga rikastamisega nn pump + „kunstkops“), mis aga nõuab patsiendi intensiivravi osakonnas viibimist. Pikaajaliseks vereringe toetamiseks on kasutusel LVAD (Left Ventricular Assist Device e südame vasakut vatsakest toetav seade). LVAD paigaldatakse haigele, kellele ei ole võimalik koheselt südant siirata. Sellise seadme kehasisene e pumba osa paigaldatakse operatsiooni käigus südame tippu, kust veri pumbatakse ülenevasse aorti ja sealt suurde vereringesse. Patsiendi naba kõrvalt tuleb kõhu peale välja juhe, mille külge on ühendatud seadme kehaväline osa, mis koosneb umbes 15 x 10 x 5 cm suurusest kontrollüksusest ning sinna kinnituvast patareist ja varupatareist (vt pilti). Patsient läheb pärast LVADi paigaldamist koju ja jääb kuudeks raskest südamepuudulikkusest kosuma. Tavaliselt saavad haiged sellisest seadmest palju abi. Ja kui vereringe näitajad on soovitud tasemel ning ka teised organid taastunud, on võimalik patsient panna südamesiirdamise ootejärjekorda. Eesti esimese LVADi paigaldasime Regionaalhaiglas aastal 2010. 2019. aasta seisuga on selliseid pumpasid Eestis paigaldatud 15.
Kui siirdatud südamega elamise olulisimaks puuduseks on organismi immuunsust maha suruvate ravimite tarvitamise vajadus, et vältida võimalikku äratõukereaktsiooni, siis abipumpade puhul selliseid ravimeid tarvitama ei pea. Teisalt ei ole tänaseks südame abipumbad veel täielikult kehasisesed ning koosnevad kehavõõrast materjalist, mistõttu tuleb trombiohu vähendamiseks vere hüübimist vähendada. Lisaks on kehasisene ja -väline osa omavahel ühendatud juhtmega, mis läheb läbi naha, see aga suurendab oluliselt põletiku tekke riski.
Suurimaks sammuks abipumpade tehnoloogia arengus on laadimine läbi naha nii, et nahk sellele energiahulga ülekandele vastu peab. Sellised seadmeid on maailmas juba üksikuid ka paigaldatud. Seega on südame abipumpade tehnoloogia arenemas sedavõrd kiiresti, et ilmselt tulevikus väheneb vajadus siirdamise järele oluliselt.
Eelmainitud ravimeetodite edukusel on aga väga oluline roll patsiendil endal. Arvestades operatsioonide keerukust ja kaasnevaid riske, on südamesiirdamine või abipumba asetamine vastunäidustatud patsientidele, kes suitsetavad, tarbivad alkoholi või ei suuda järgida ravirežiimi.
