Südamestimulaator ei takista laulmist

Laulja ja endine raadiodiktor Uno Kaupmees on läbi teinud mitmeid südameoperatsioone ja elab 2016. aastast südamestimulaatoriga. Terviseprobleemidest hoolimata pole mees laulmist jätnud, kuid suhtub esinemispakkumistesse valivamalt. „Elu on väärtuslikum kui pidu,” ütleb ta.

2015. aasta sügisel enne keikale sõitmist hakkas laulja Uno Kaupmees tehnikat vedama. Ootamatult mõistis tugev Eesti mees, et jaksab tavapärase kahe laulukasti asemel korraga võtta vaid ühe kasti. „Tassisin ühe kasti autoni ja tundsin, et kõik, ma ei jaksa seda kasti isegi mitte autosse tõsta. Ma hingeldasin ja tundsin, et surm on silme ees,” meenutab laulja.

Eesti mehele omaselt ütles Uno oma naisele, et kiirabi pole tarvis, ta lihtsalt tõmbab hinge ja puhkab natukene. Naine selle vastusega siiski ei leppinud ja kutsus kiirabi. Laulja viidigi haiglasse. Seal selgus, et mehe südame pärgarterid ehk peenikesed veresooned, mis varustavad südamelihast verega, olid pea täiesti ummistunud.

Seejärel suunati Uno Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse operatsioonile. Protseduuri käigus võeti laulja jalast veresoon, millega taastati tema südame verevarustus. „Kirurg ütles, et nüüd võid elada jälle nagu noor mees,” meenutab Uno.

Saatuslik tõus

Pärast operatsiooni soovitas arst Unol südame eest hoolitsemiseks värskes õhus liikuda. Nii võttiski laulja operatsioonijärgselt kodus ette väikese jalutuskäigu.

„Minu kodu juures on tänav, mis lõppeb imepisikese tõusuga. Kui ma sellest pisikesest tõusust üles kõndisin, siis tundsin, et kõik, tahan koju tagasi, tahan pikali heita. Ma hingeldasin ja taas oli surm silme ees,” meenutab Uno järjekordset õudset läbielamist.

Seejärel viidi laulja taas kiirabiga haiglasse. Seal selgus, et veresooned olid küll uued ja lasid verd läbi, aga Uno süda ise oli täiesti läbi. Seetõttu ootas lauljat ees operatsioon, mille käigus paigaldati talle südamestimulaator.

„Ma sain aru, et see on nii hea riistapuu, et kui ma ise ära suren, siis lõuad liiguvad ikka edasi,” naljatab laulja.

Lauljakarjäär jätkub

2016. aastal pärast südameoperatsiooni ei olnud Uno oma lauljakarjääri osas eriti optimistlik. Armastatud laulja ütles  tol ajal meediale, et selle kaadervärgiga eriti enam ei laula. Ometigi väljus Uno sellest situatsioonist võitjana ja võime teda tänagi veel lavalaudadel kohata.

„Olen selle nüüd kuidagi jah üle elanud,” rõõmustab laulja. „Enam aga ei ole nii nagu noorusajal, et võin laulda ükskõik mis asendis ja mis ajal. Nüüd pean ikkagi korralikult valmistuma ja hääle lahti laulma, siis saan esineda küll.”

Uno märgib seejuures, et tal on nüüdki vahetevahel õhupuudus. „Laulmise ajal see mind aga seganud ei ole. Ma ei ole õnneks laulja, kes esinemise ajal viskaks spagaati. Istun rahulikult oma puki peal, räägin juttu ja laulan,” kirjeldab ta.

Tervislikel põhjustel Uno enam ka kõiki esinemisi vastu ei võta ja on leidnud enda jaoks optimaalse variandi. „Ma ei käi enam kõrtsides laulmas, pigem käin juubelitel. Olen mõelnud, et olgu neid esinemisi siis vähem, peaasi et ma oma tervist enam ei tapaks.” Nii on Uno ka otsustanud, et kaugematesse Eesti nurkadesse ta enam esinema ei sõida. „Eks ikkagi elu on natukene kallim kui pidu kusagil Põlvamaal.”

Positiivne elunautija

Tänaseks on operatsioonist möödunud kolm ja pool aastat. „Vahepeal on veidi korrigeeritud ravi – ravimiannuseid on suurendatud ja stimulaatorile on antud natukene jõudu juurde. Aga sellist jõuetust ja lämbumistunnet mul täna enam praktiliselt ei ole,” räägib Uno.

„Ma olen väga tänulik meditsiinile. Meditsiin on teinud nende meelest väga igapäevast tööd, aga minu jaoks on see olnud ime, et olen saanud veel vähemalt kolm ja pool aastat oma elule pikendust.”

Uno kinnitab, et südamestimulaator laseb tal jätkuvalt elu nautida, küll aga väikeste mööndustega. „Eks vahetevahel võib olla selliseid hetki, mil tundub, et laulmisel on kriips peal. Näiteks oli mul sel suvel kopsuturse. Paar päeva pärast seda oleksin pidanud minema esinemisele. Jätsin selle ära, sest kopsutursega laulda on kuidagi ebainimlik,” kirjeldab mees. Uno lisab, et suvine situatsioon pani mõtlema sellelegi, kas ta enam julgeb ette võtta pikemaid reise välismaal.

„Kõigele vaatamata, mis juhtunud on, olen kogu selle asja üle pigem nalja heitnud,” ütleb Uno elurõõmsalt. „Mul aitab elada see, et ega ma tegelikult seda lõppu eriti ei kardagi. Kardan ainult seda hetke, mis oli näiteks suvel kopsutursega, kui tundsin, et ma lihtsalt lämbun. Kui sellist värki ei ole, siis olen ikkagi nagu suur laps ja suhtun sellesse pigem huumoriga. Ma mõtlen, et kõik läheb nagu läheb, mis ma ikka ette närveerin.”