Pealehele
Mitraalklapi puudulikkus
Mitraalklapi puudulikkuse ehk regurgitatsiooniga on tegemist siis, kui vasaku vatsakese ja vasaku koja vahelise kahehõlmse klapi sulgumine on häiritud. Mida suuremal hulgal klapp verd tagasi vasakusse kotta laseb, seda väiksem on vere hulk, mida vasak vatsake organismi edasi pumpab.
Haiguse põhjused
Põhjuseid selleks on mitmeid: lapsena läbipõetud reuma, mis on ka südameklappe kahjustanud (seda esineb tänapäeval arenenud riikides harva), südamelihase infarkti järgne vasaku vatsakese laienemine, klapi põletik ehk endokardiit. Kõige sagedamini on aga tegemist klapi teadmata põhjusel tekkiva muutuse – degeneratsiooniga. Viimaste hulka kuuluvad ka patsiendid, kel esineb mitraalklapi prolaps ehk osaline klapi kummumine koja poole vasaku vatsakese süstoli ajal. Enamasti on sel puhul mitraalpuudulikkus kerge, kuid see võib aja jooksul süveneda ja põhjustada rasket klapipuudulikkust.
Haiguse kulg
Vähest puudulikkust mitraalklapil esineb kuni 70% inimestest ja sel juhul ei põhjusta see mingeid kaebusi ega vaja ravi. Keskmise ja raske puudlikkuse korral vajab patsient järjepidevat jälgimist kardioloogil ja sel puhul tekivad esmalt südames ehituslikud muutused ning seejärel kaebused. Ka raske mitraalpuudulikkus võib olla aastaid hästi talutav, kuna käivituvad südame kompensatsioonimehhanismid, kui aga reservid ammenduvad, võib enesetunne järsult halveneda ja raviga ei tohiks pikalt viivitada.
Kaebused
Sümptomiteks on eelkõige südamepuudulikkuse tunnused (koormusel tekkiv õhupuudus, jalgade turse), väsimus, südamepekslemine ja rütmihäired. Rütmihäiretest sagedasim on kodade virvendusarütmia ja selle teke on üldiselt „punane tuli“ ehk märk, et klapi ravi ehk operatsiooniga ei tohiks pikalt oodata.
Diagnoosimine
Diagnoos põhineb südame ultraheliuuringul.
Ravi
Ravimeid kasutatakse sümptomite leevendamiseks ja komplikatsioonide ennetamiseks, eelkõige on nendeks diureetikumid, AKE-inhibiitorid ja südame rütmi reguleerivaid ravimid, kodade virvendusarütmia puhul verevedeldajad.
Klapi kahjustust saab aga ravida vaid südamekirurgia abiga. Eelistatud meetodiks on klapi plastika, mille korral kirurg modifitseerib patsiendi oma klappi nii, et taastuks klapi normaalne funktsioon. Alati ei ole klapi muutuste tõttu plastika võimalik ja sel puhul tuleb haige klapp asendada proteesiga. Selleks on 2 võimalust:
- Mehaaniliste klapiproteeside kasuks räägib nende väga hea vastupidavus aastate jooksul, kahjuks aga eluaegne verd vedeldav ravi ehk antikoagulatsioon varfariiniga (Marevan).
- Bioloogilise klapiproteesi puhul ei vaja patsient reeglina eluaegset antikoagulatsiooni, kuid bioloogilised klapid „kuluvad“ aja jooksul ja nende kasutamine noortel inimestel tähendab reeglina vajadust korduvaks klapivahetuseks elu jooksul.
Edasine jälgimine
Peale klapi vahetust või plastikat jäävad patsiendid eluaegsele jälgimisele kardioloogi juurde. Kardioloogi juures peab käima igal aastal ning olenevalt klapi tüübist, on erineva sagedusega vaja klapiproteesi/parandatud klappi ehhokardiograafial hinnata.
Ülioluline on juba enne klapi asendamist proteesiga hammaste hea tervishoid ja see nõue kehtib veelgi rangemalt peale klapi vahetust või plastikat. Vastasel juhul on kõrge risk südameklapi või südameklapiproteesi põletiku tekkeks, mis on väga raske, pikka antibiootikumravi ja tihti korduvat klapi opereerimist nõudev haigus.