Pealehele
Regionaalhaigla kardiokirurgia osakonna juhataja kardiokirurg Günter Taal annab ülevaate südameklapirikete diagnoosimisest ja ravivõimalustest.
Kuidas südameklapirike tavaliselt avastatakse ja millised on nende diagnoosimisvõimalused?
Kaebused on peamiselt tingitud südamepuudulikkusest, eriti haiguse lõppjärgus, aga klapirikked põhjustavad ka rütmihäireid, rindkerevalu, väsimust, harva teadvuskaotust. Klapirikkeid diagnoositakse südame ultraheliuuringu abil. Lisaks täpsustab diagnoosi aordi laienemise kahtlusel kompuutertomograafia või amagnetresonantstomograafia uuring.
Milliseid on põhilised klapihaigused?
Klapirikked jaotuvad kaheks. Tekib kas klapiava kitsenemine ehk stenoos või tagasivool läbi klapi ehk regurgitatsioon. Stenooside sagedesemaiks põhjuseks on klapihõlmade sidekoestumine (fibroos) või lupjumine (kaltsinoos), aina vähem esineb reumaatilist südamekahjustust. Regurgitatsioone jaotatakse veel lisaks esmasteks (primaarseteks), kus probleemiks klapihõlmade enda haigus (nt kaasasündinud südamerikked, hõlmade prolaps või kahjustus põletikust jne), ja teisesteks (sekundaarseteks), kus probleemiks klapiava väljavenimine mõne teise südamehaiguse tagajärjel. Südameklapirikete ravi on valdavalt kirurgiline, kuid siiski on olemas ka võimalus asendada patsiendil südameklapp kateetri kaudu.
Kuidas otsustatakse, kas protseduur teha kateetrikaudselt või avatud lõikusena?
Regionaalhaiglas on moodustatud nn südametiimid, kardiovaskulaarne, ECMO-tiim, LVAD-transplantatsioonitiim, onkokardioloogiline ja hematokardioloogiline tiim, kuhu kuuluvad erinevate erialade kolleegid – kardiokirurgid, kardioanestesioloogid, kardioloogid ja radioloogid ning kes valivad iga patsiendi puhul kõige sobivama ravimeetodi. Südameklapi meeskonna ülesandeks on otsustada, kas südameklapp tuleb vahetada kateetri või avatud lõikuse kaudu, iga raviotsuse teeme individuaalselt kaaludes patsiendi tervislikku seisundit, kaasuvaid haigusi jne Esimene valik on tõepoolest pigem kirurgiline, aga kõrgema riskiga patsientidel, kellel võib avatud lõikus olla riskantne, kaalume ka transkutaanset südameklappide proteesimist ehk TAVI protseduuri. TAVI-protseduuri puhul paigaldatakse uus südameklapp veresoone kaudu kubemest või muust suuremast veresoonest. Oluline on siinkohal mõista, et läheneme iga patsiendi haigusele individuaalselt ja leiame parima lahenduse, kui üks meetod oleks teisest alati parem, siis ei oleks meil midagi arutada, kahjuks on mõlemal meetodil omad plussid ja miinused. Lahtise lõikuse puhul eemaldame täielikult vana klapi jäänused, kateetri kaudu paigaldatakse uus klapp lubjastunud klapi sisse, mistõttu võib sageli jääda klapist mööduvaid verevoolusid. Samuti ei ole teada kateetri kaudu paigaldatavate klappide kaugtulemused.
Kui levinud on südameklapirikked?
Teeme aastas Regionaalhaigla kardiokirurgia osakonnas suurusjärgus 420 südameoperatsiooni. Neist umbes poole moodustavad klapioperatsioonid ja teise poole südame veresoonte šunteerimise operatsioonid. Mullu oli 191 šunteerimise operatsiooni ja 205 klapioperatsiooni. Umbes 12% südamekirurgilistest haigetest meie majas on 80+ aastat. Arusaadavalt on viimase aasta statistika koroonaviiruse tõttu natuke erinev, aga üldiselt on trend igal aastal samasugune.
Millised on peamised kaebused?
Enamus klapihaigetest on aordiklapi stenoosiga, umbes 77 haiget aastas ehk ligi 20%. Need on enamasti patsiendid, kellel elu vältel on aordiklapi hõlmad lubjastunud ja omavahel kokku kasvanud nii, et klapiava jääb alla ühe ruutsentimeetri. Osadel on tegemist tavapärase kolmehõlmse klapi asemel kahehõlmse ehk bikuspiidse klapiga ja on ka üksikuid ühehõlmse klapiga patsiente. Patsientidel, kelle klapp ei ole kolmehõlmne, kuluvad klapihõlmad kiiremini ja nad satuvad seetõttu südamekirurgide vaatevälja noorematena. Lisaks on neil aordi seina ehitus nõrgem, mistõttu vajavad nad sagedamini ka üleneva aordi proteesimist. Harva on võimalik aordiklapi puudulikkuse puhul teha ka aordiklappi säästev operatsioon ehk aordiklapi plastika. Sellesse loetellu lisanduvad umbes 16 aordi dissektsiooni lõikust aastas, kus lisaks aordi proteesimisele teeme pooltel juhtudel ka aordiklapi proteesimise. Esineb ka kombineeritud haigustega patsiente, kellel on nii klapihaigus kui ka südame veresoonte patoloogia. Neid on umbes 50–60 haiget ehk aastasest lõikusmahust 13%. Teine suurem osa klapilõikustest tuleb mitraalklapi haigustest. Neist moodustab ligi 50–60 haiget ehk 7–8% opereeritud haigetest. Kui aordiklapihaiguste puhul on juhtivaks lahenduseks klapi asendamine proteesiga (tänapäeva enamasti bioloogiline protees), siis mitraalklapi puudulikkuse korral on umbes pooltel juhtudel võimalik lahendada klapirike plastikaga (patsiendi oma klapi parandamisega). 2,5% eelmisel aastatel opereeritutest moodustasid endokardiidi diagnoosiga patsiendid. Nende südameklapi on lagundanud mikroobid (pärinevad enamasti ravimata hammastest). Nende ravi on väga tüsilik ja pikk (enamasti 6 kuud intravenoosset antibakteriaalset ravi pärast operatsiooni). Risk proteesi infitseerumiseks, aordiseina abstsesside tekkeks on kõrge.
Artikkel ilmus ajakirjas Meditsiin Fookuses.