Tervisepooltunni episood: Süda ja ohumärgid

Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse teadusjuht ja ülemarst prof Margus Viigimaa räägib Tervisepooltunni episoodis südamehaiguste ohumärkidest.

Milliste sümptomite korral tuleb kindlasti arsti poole pöörduda?

Eks inimestel on ohumärgid erinevad. Näiteks naistel ei ole südame isheemiatõve sümptomid isegi infarkti läheduses sama väljajoonistunud kui meestel. Meestel tekib reeglina rinnakutagune valu, surumistunne kiirgumisega kaela, ülakõhtu ja selga. Selle näol on juba tegemist väga alarmeeriva sümptomiga. Mis ei tähenda alati kulmineerumist kõige hullemaga, kuid näitab, et veresoonte lupjumine on juba faasis, mis nõuab tähelepanu.  

Muidugi näeme ka igapäevaselt, et rindkeres esineb valusid erinevatel põhjustel, mis ei ole alati südamest tingitud. Ent valude puhul on hea see, et nad toovad inimese arsti juurde ja siis saab edasi uurida, kui tõsise probleemiga on tegemist.

Tasub ka märgata teisi sümptomeid – näiteks koormustaluvuse järsk langus. Kui ikka inimene jõudis varem rohkem teha, trepist käia ja spordiga tegeleda aga korraga enam ei jaksa, siis võib see viidata südamehaigusele, tegemist võib olla infarkti ohu, klapiprobleemi või muude probleemidega, mida saab juba arst välja selgitada. 

Vedelikupeetus, tursed jalgadel, ei suudeta madala peaalusega lamada, inimene köhib ja peab akna avama - see kõik võib ka viidata südamepuudulikkusele. Krooniline südamehaige oskab end ka juba jälgida. 

Kõige olulisem ongi haiguse primaarne äratundmine. Sest harilikult ju keegi ei arva, et ta on haige. Arvatakse, et tegemist on külmetuse või muu mööduva sümptomiga. Tasub erinevatele näitajatele tähelepanu pöörata. Alarmeeriva märgina tuleb võtta koormusel või närveerimisel väljenduvat valu, ebamugavustunnet rindkeres, mis pingeseisundi üleminekul annab kiiresti järele. Kui inimene kaebab juba pikemat aega kestva tunde üle, siis tavaliselt see südamehaigusele ei viita. 

Hoopis teise asjaga on tegu kui näiteks kiirel trepist kõndimisel tekivad rütmihäired, mis mööduvad kohe peale seismajäämist. Sellisel juhul peaks kindlasti olukorda uurima, tegema täiendavaid teste, vereanalüüse. Võime avastada suurema südamekahjustuse või seda isegi ennetada. 

Meedia kajastab juhtumeid, kus infarkt on saabunud justkui ootamatult, ilma eelnevate kaebusteta. Kas nii võib ka olla, et pealtnäha täiesti terve inimene saab infarkti?

Jah, nooremate inimeste puhul on see kahjuks päris sage. Kui me uurime juhtumit tähelepanelikumalt, siis enamus kordadel me leiame ikkagi riskitegureid, isegi kui kaebuseid ei ole. Mõnel juhul on tõesti ka tegu väga sportliku ja terviseteadliku inimesega, kes saab otse spordiväljakul infarkti. Selliseid asju juhtub aga suhteliselt harva. 

Nüüd on Eestis võimalik uurida südame ja veresoonkonna haiguste polügeenset riski, mis võimaldab infot saada mitte ainult suguvõsas esinevate juhtude kaudu vaid võttes aluseks konkreetse inimese geenid. Pärilikkus on asi, millega peame arvestama ja mida kahjuks muuta ei saa. Ent väga palju on riskitegureid, mis sõltuvad meist endist. Näiteks ei anta tihti endale aru kui oluline tegur on suitsetamine. Samuti kolesterooli suurem tarbimine, millega kaasnevad kõrgrõhutõbi ja veresuhkru taseme tõus ning need omakorda põhjustavad veresoonte lupjumist. Neid tegureid peaksime kõik kindlasti teadma, sest neid saab edukalt maandada. Meie tervis sõltub 50% ulatuses sellest, kui tervislik on meie eluviis. 

Te ei maininud ülekaalu. Kui oluline riskitegur see on?

Ülekaal on kindlasti oluline riskitegur. Ta on tihedalt seotud teistega. Nii on ülekaalulistel tihtipeale kõrgem kolesterooli ja vererõhu tase. Südamelihase infarkti on seostatud vööümbermõõduga, selle näol on tegemist täpsema näitajaga kui kehamassiindeks. 

Neid tegureid on veelgi. Näiteks ei saa alahinnata stressi mõju südamele. Seda nägime Ida-Euroopas 90ndate keskel, kui toimusid kiired sotsiaalmajanduslikud muutused ning inimesed olid suured pinge all. Nii Eestis, Lätis kui Leedus toimus hüppeliselt haigestumine südamehaigustesse. Seega stress on oluline tegur ja sellele on hakatud ka viimaste aastate jooksul rohkem tähelepanu pöörama, sest inimeste stressitase on üldiselt tõusnud.

Veel tasub mainida uneapnoed, millest viimase 10–15 aasta jooksul on rohkem rääkima hakatud. Korduvad hingamispeetused öö jooksul, norskamine, järsk hingamiskatkestus. Need omakorda tekitavad palju erinevaid probleeme nagu kõrgvererõhutõbe, ülekaalulisust ja viivad lõpuks südamehaiguste, isegi südameinfarktini välja. 

Oletame, et keegi on teinud ka geenitesti ja saanud teada, et tal on kõrgem südamehaiguste risk. Kuidas sellest tekkiva stressiga hakkama saada?

Jah, see on oluline aspekt. Me peame inimesele koos geeniinfo tulemustega andma ka adekvaatset teavet ja teda nõustama. Näiteks, et 20% tõenäosus haigestuda tuleneb geenidest, kuid ülejäänu on teie enda teha. Väga palju saab ära teha kolesteroolitaseme langetamise, kehakaalu alandamise ja regulaarse liigutamisega. Eriti olulist rolli mängib tervislik toitumine. Muidugi ka suitsetamisest loobumine. 

Nende jälgimisel saab palju ära teha. See, et vanematel, isegi kui nooruses, oli infarkt, ei tähenda automaatselt, et ka järeltulijatel see kindlasti juhtub. Geenid ju kombineeruvad ja seetõttu ongi järjest enam kasutusel polügeenne analüüs, mille alusel me määrame ja individualiseerime geneetilist tõenäosust. 

Praegu on meil Eestis käsil suur personaalpreventsiooni kardiovaskulaarne uuring, kus on uurimisaluseks kõrge polügeense lisariskiga isikud, kes on keskealised, pole südamehaiged ning ei põe diabeeti. Me jälgime neid 12 kuu vältel, mingit inerventsiooni ei rakendata, kõik käib nagu tavaliselt Eesti meditsiinisüsteemis perearsti kaudu. 

Teises grupis on analoogse riskivõimalusega inimesed, kelle puhul proovime teadlikult riski langetada.

Tegu on väga põneva projektiga, sest osalejad on randomiseeritud, suhteliselt sarnased inimesed. Kas meid saadab edu selle 12 kuuga, kas kolesteroolitase langeb, kehakaal paraneb, kas loobutakse suitsetamisest. See on oluline uuring ja mitte ainult Eesti arstiabis vaid kogu maailmas. Kui projekt lõpeb positiivselt siis tahame selle abil Eesti perearstisüsteemi edasi arendada ning ma usun, et sellest sünnib palju südamehaiguste riski langust. 
 

Millised oleksid lihtsalt rakendatavad toitumisalased nõuanded, et kolesterooli kontrolli all hoida?

Kolesterool on kahtlemata oluline aga ehk on temast viimastel aastatel juba liiga palju räägitud. Ja võib-olla teda kardetakse liialt. Enamus inimeste puhul on võimalik kolesteroolitaseme mõõdukat tõusu normaliseerida vähendades loomsete rasvade osakaalu toidulaual. Ent eelkõige on tähtis antioksüdantide sisaldus toidus. Kui nende tase on kõrge, siis ei saa n-ö “halb”, veresooni kahjustav kolesterool toimida. Nii et väga tähtsal kohal on puu- ja juurviljade tarbimine. Eestis võiks olukord parem olla, sest tarbitakse liialt kõrge suhkru-ja soolasisaldusega toite. Kasulik on ka sealiha asendada kalatoitudega. 

Muidugi on patsiente, kellel on väga kõrged kolesteroolinäitajad aga sel juhul on juba küsimus maksas, mis sünteesib liialt kolesterooli ning tegemist on päriliku haigusega, mis vajab ravimeid. Viimaste aastate jooksul on ka tekkinud bioloogilisi ravimeid, mis kõigi olemasolevate tunnuste ja uuringute tulemuste järgi on ohutud ning sama efektiivsed kui siiani kasutusel olnud keemilised ravimid. Siiski on ravimine väga väike osa meie tervise tugevdamisest. Valdav enamus saab tervisliku toiduvalikuga oma asjad korda. Kui sellele veel lisandub aktiivne elustiil, vähemalt 30 minutit liikumist päevas ja vähemalt 2–3 korda nädalas tegelemist lemmikharrastusega, siis on põhivundament loodud, et südamehaigused ei kimbutaks.

Kordame ehk lõpetuseks üle need põhilised ohumärgid, mille puhul peaks kindlasti arsti juurde pöörduma.

Esiteks: 
Kindlasti tasub tähelepanu pöörata sellele kui näiteks esimest korda elus tekivad inimesel imelikud valud, ängistus- ja surumistunne rindkeres, mis seisma jäädes mööduvad. Eriti kui see avaldub hommikul tööle rutates, sest peale ärkamist ei ole südame- ja veresoonkonnasüsteem veel lõplikult ümber häälestunud ning samuti on söömisjärgselt osa verd liikunud makku. Veel võib esile kutsuda steniokardiahoo või südamehaigusele viitava valu külma õhu sisse hingamine, sest külm õhk ahendab veresooni, tekitab pigistuse ning ängistuse tunde ja verevaeguse. Sellised sümptomid, eriti kui varem midagi sarnast juhtunud ei ole, on kõige alarmeerivamad. Võib ennustada, et kui mitte midagi muuta, kui mitte minna uuringutele, siis on potentsiaalne infarkt nädalate kaugusel. 

Teiseks: 
Samuti kõrge adrenaliinitasemega situatsioonides tekkivad imelikud rütmihäired või ebameeldiv tunne, mis kiirgub kaela, selga, ülakõhtu. Või kui midagi järsult tõsta, trepil kiirelt kõndida. Sellised asju esineb ka spordirajal. 

Sääraste ilmingute puhul tuleb pöörduda arsti poole. Tänapäeval on võimalik teha väga täpseid uuringuid ning ravi on efektiivne. Näiteks südame pärgarterite ahenemist saab oluliselt vähendada ning isegi nullini viia. Tegu on teisalt ka kahjustavate protseduuridega, sest sellega, et me lükkame veresoontesisese naastu vastu veresooneseina, rikume me ära veresoone normaalse struktuuri ning tekib vajadus ravimite tarbimiseks. Ent siiski on meil sellega võimalik infarkti edasi lükata ja võimalik, et ka täielikult vältida. 

Kuulake ka teisi Tervisepooltunni episoode prof Margus Viigimaaga:

Episood 2: Kõrge vererõhk vajab ilmtingimata ravi
Episood 6: Sport ja südame tervis
Episood 9: Südame rütmihäired