Pealehele
Anesteesia on tundlikkuse väljalülitamine, mida kasutatakse operatsioonide ja valulike protseduuride puhul. Uues saates sukeldumegi süvitsi anestesioloogi igapäevatöösse. Räägime anesteesia liikidest, sobiva narkoosiplaani koostamisest ning anestesioloogi ja patsiendi vahelise koostöö olulisusest. Oma kogemust jagab Regionaalhaigla operatsioonikeskuse juhataja ja anestesioloog Markko Pärtelpoeg.
Saade on kuulatav ka Spotify keskkonnas: https://open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ
Anesteesia ja narkoosiga seoses on inimestel erinevaid ettekujutusi ning hambaarsti juures on kindlasti paljud lokaalset tuimestust kogenud. Teine äärmus on üldnarkoos, kus inimene on sisuliselt juhitaval hingamisel ja ei tunneta midagi. Rääkige palun lähemalt, mis on anesteesia liigid ja mille puhul ühte või teist rakendatakse.
Anesteesiast nii palju, et on olemas üldanesteesia ja regionaalanesteesia, mille alla kuulub ka kohalik tuimestus. Üldanesteesia tähendab seda, et patsient magab ja ei tea operatsiooni ajal toimuvast mitte midagi. Regionaalanesteesia puhul muudetakse patsiendi kehaosa või jäse valutundetuks ning operatsioonid on üldjuhul patsiendile kergemini talutavad. Südame- ja veresoonkonna töö ei ole niivõrd mõjutatud, mõistus on ärkvel ja kui patsienti miski häirib, siis saab ta seda alati ise öelda. Igal operatsioonil on juures anestesioloog ja anesteesiaõde, kes jälgivad kogu protsessi.
Regionaalanesteesia puhul tundub olukord ärevusttekitav, kui sa oled ise ärkvel ja näed kuidas arstid ja kirurgid sinu kallal toimetavad. Kuidas patsiendid seda üldiselt taluvad?
Ärevus tekib üldjuhul teadmatuse ees. Kõige olulisem on eelnev informeerimine ja selgitustöö. Seetõttu on väga oluline, et kui lõikusplaan on kirurgiga paika pandud, siis käiakse ka anestesioloogi juures ja räägitakse narkoosimeetodist. Kunagi ei tehta ühtegi süsti vägisi või vastu tahtmist. Kõik oleneb patsiendi üldisest seisundist ja lõikuse iseloomust. See ongi koostöö anestesioloogi ja patsiendi vahel. Kindlasti on operatsioone, mida ei saa teha regionaalanesteesias. Suurem kasu tuleb sellest, et regionaalanesteesias läbi viidud operatsioon ei mõjuta nii palju patsiendi üldist tervist, ei lülita lõikuse ajaks ajutegevust välja, taastumine on kiirem. Blokeerib ära valuaistingu piirkonnas, kus operatsioonitrauma toimub. See vähendab organismi stressireaktsiooni ja võimaldab kiirema taastumise.
Milliste operatsioonide puhul kasutatakse regionaalanesteesiat?
Üldjuhul jäsemete traumad, veresoonte lõikused, mis toimuvad jäsemetel, suurte liigeste proteesid, mis on väga suure traumaga. Mõte on valuimpulss inimese ajus ära blokeerida. Alati saab vajadusel anda patsiendile rahustavat rohtu, ent kõige olulisem on see, et patsient on eelnevalt teadlik, et ta ei tunne lõikuse ajal valu ja kõik ebameeldivad aistingud on süstiga ära hoitud.
Kas patsient saab sellise protseduuri puhul ka kirurgiga suhelda ja talle selgitatakse, mis parasjagu toimub?
Jah, see sõltub juba kokkuleppest kirurgiga. Loomulikult suure ja raske operatsiooni ajal peab kirurg keskenduma lõikusele, kuid see võimalus on olemas. Alati on ka patsiendi jaoks olemas anesteesiaõde ja vajadusel saab kuulata muusikat. Kui kirurgiga on vastav kokkulepe, siis räägib ta alati hea meelega, mis ta teeb ja vahel näitab ka pilti.
Üldnarkoos on juba tõsisem asi ja tekitab inimestes hirmu kontrolli kaotamise ees. Samuti kardetakse ootamatut allergilist reaktsiooni või et organism lihtsalt ei talu narkoosi. Kui suur on oht tegelikkuses ja kuidas on võimalik vältida narkoosiaegseid tüsistusi?
Pea pooled tüsistused ongi tingitud reaktsioonidest ravimitele või analoogsetest probleemidest. Seetõttu ongi väga oluline pärast lõikusotsuse langetamist külastada anestesioloogi. Arusaam, et anestesioloog tuleb lihtsalt kohale patsienti magama panema, on pisut vananenud. Pigem on anestesioloog justkui patsiendi narkoosiaegne raviarst. Temaga tuleb eelnevalt läbi rääkida olemasolevad haigused, kasutatavad ravimid, oma mõtted ja hirmud, et teha adekvaatne narkoosiplaan, mis on patsiendile kergemini talutav. Et ei tekiks ohte kõrvaltoimete või allergiliste reaktsioonide tekkeks. Need kõik on ennetatavad, kuid vajavadki eelnevat arutelu anestesioloogiga.
Kas on kuidagi võimalik eelnevalt väiksema ravimikogusega testida organismi reaktsiooni, et vältida hilisemaid ootamatusi?
Meie ei testi. Kui on kahtlusi teatud ravimite allergiliste reaktsioonide osas, siis tegelevad sellega allergoloogid, kes viivad läbi spetsiaalsed testid. Mainitud vahetut testi paraku ei tehta. Nii nagu mesilase hammustuse puhul võib mõni saada juba väga väikeste koguste korral tugeva reaktsiooni, on samuti ravimitega. Mõnele peab jällegi manustama väga suure koguse, et allergilist reaktsiooni saada. Allergoloogi juurde suunab nii anestesioloog kui perearst. Selgitame vestluse käigus välja, mis on ohud ja milliseid ravimeid pigem vältida.
Mida kujutab endast üldnarkoos ja mis patsiendiga sel ajal toimub?
Eesmärk on patsient magama panna, et ta ei tunneks midagi ja ärkaks lõikusjärgselt võimalikult kiiresti, taastudes lõikuse eelsesse seisundisse võimalikult ruttu. Siin on kolm aspekti: valuravi, piisav uni ja sobivad tingimused operatsiooniks. Anesteesia jagatakse kolme faasi. Esmalt lõikusele eelnev patsiendiga tutvumine, informeerimine, valuravi planeerimine. Seejärel lõikusaegne jälgimine, tema eluliste näitajate korrashoid, et ei tekiks mingeid võnkeid. Pärast lõikust kiire ärkamine ning valu- ja stressivaba taastumine, kas siis osakonnas või kodus.
Tean, et näiteks kurgumandlite operatsiooni tehti omal ajal ilma üldnarkoosita, nüüd aga eelistatakse seda praktikat. Mille põhjal langetatakse otsus, kas patsient viia üldnarkoosi? Kui kaalukausil on valu, ebamugavus, tüsistuse riskid ja teisalt operatsioon, mille käigus patsient midagi ei tunne?
Otsus sünnib ikkagi kirurgi ja patsiendi koostöös. Tänapäeval on kindlasti üldnarkoos nii patsiendi kui kirurgi jaoks mugavam variant. Konkreetselt mandlilõikusest rääkides, siis siin on võimalik tuimestada nii, et lõikusvalu ei tunta, kuid on oht okserefleksi tekkeks. Kellegi suus toimetamine võib olla parasjagu ebamugav. Üldjuhul on mindud ikka üldnarkoosi peale, see on patsiendile mugavam ja valuvabam. Mandlilõikusest taastumine on ka üldjuhul väga kiire ja kerge. Ka kirurgil on operatsiooni kiirem ja mugavam läbi viia, kui patsient on üldnarkoosis.
Kas võib öelda, et üldine suund on patsiendi mugavust, operatsiooni kiirust, ohutust ja lihtsust arvestades liikuda üldnarkoosi poole?
Tahame vähendada patsiendi stressi, sest stressiolukorras oleme ebakindlad, me ei suuda kontsentreeruda, tunneme end halvasti. Ka lõikused sellises pingesituatsioonis halvavad organismi. Kuna immuunsüsteem sõltub suuresti stressitasemest, siis proovimegi protsessi patsiendile mugavamaks muuta, et ta organism oleks tugev ning taastuks kiiremini. See vähendab ka valutunnet pärast lõikust. Inimene paraneb kiiremini ja saab rutem naasta oma igapäevaste toimetuste juurde, kui ta lõikusaegne stress on miinimumini viidud.
Milline on narkoosist ärkamise protsess? Kas tõsiste operatsioonide puhul on ka ärkamine pikem ja ebamugavam?
Kindlasti on. Kunagi ei tehta narkoosi narkoosi pärast, vaid see on alati seotud operatsiooniga. Need käivadki käsikäes. Kui operatsioon on raskem, pikem ja suurema kirurgilise traumaga, siis peab ka narkoos olema sügavam. Ka taastumine on sel juhul aeglasem. Loomulikult on tänapäeval narkoosirohud sedavõrd arenenud, et nende toime on lühem ja nad on kergemini talutavad. Anestesioloogi suurim väljakutse on see, et kõikidel ravimitel on kõrvaltoimed: iiveldus, vererõhulangus, südametöö aeglustumine. Kui oleme suutnud kõrvaltoimeid vältida, patsient on anesteesia vältel maganud rahulikku und ja tema eludünaamika on püsinud stabiilne, siis on ka ärkamine kiirem ja rahulikum.
Milliste riskitegurite korral on patsientidel narkoos välistatud või ohtlikum?
Kindlasti kaasneb kõrgem risk vanuse ja kaasuvate haigustega. Terve inimese puhul on tänapäeval riskid pea olematud. Igasugune meditsiiniline vahelesegamine toob endaga ikkagi riske kaasa. Haiguste ja kõrge eaga on risk märkimisväärselt kõrgem, sest mida vanem on inimene, seda hapram on tema organism ja seda väiksemad muudatused suudavad tasakaalu paigast viia.
Kas on tulnud ette olukordi, kus ühest küljest on operatsioon elu päästmiseks vajalik, kuid teisalt on narkoosirisk samuti suur? Mille põhjal valik langetatakse?
Need riskid käivad ikkagi käsikäes. Intensiivravis olevad väga raskes seisundis patsiendid magavad samuti narkoosis. Nende riski tuleb hinnata lähtuvalt operatsioonist, kaasuvatest haigustest, east ja läbiviidavast anesteesiast. See kõik on kompleksne hinnang.
Meedias leidub uudiseid raskes seisundis inimestest, kes viiakse kunstlikku koomasse. Miks seda tehakse?
Nii antakse aega organismi taastumiseks. Blokeeritakse stress, valuärritus. Teinekord on seda vaja selleks, et patsient suudaks taluda kõiki neid manipulatsioone, mida intensiivravi ajal peab tegema. Kui ta ei suuda ise hingata, peab masin tema eest hingama. Või on patsiendil suured dreenid, torud sees, mida on võimatu ilma narkoosita taluda.
Kas kunstlikus koomas patsiendi hoidmine tähendab, et organismil on lihtsam taastuda väga raskest seisundist?
Jah, organism saab puhkust. Saab läbi viia need ravimeetodid ja manipulatsioonid, mida ei saa ärkvel olles teha. Kui organism on taastunud, mingisuguseid suuremaid protseduure enam läbi viima ei pea, siis hakatakse narkoosi kergendama ja patsient ärkab.
Enne oli juttu allergiast. Mida tehakse olukorras, kui inimesel on narkoosirohtude suhtes eluohtlik allergia, kuid narkoos on siiski vajalik?
Õnneks on tänapäeva meditsiin ja ravimitööstus nii arenenud, et meil on igas ravimigrupis - valuvaigistid, uinutid - erineva toimemehhanismiga ravimeid. Nii saame alati valida selle, mille vastu patsiendil ei ole allergiat.
Kui inimesel seisab ees plaaniline operatsioon, nii päeva või kahe pärast, siis kuidas peaks ta selleks valmistuma?
Enne operatsiooni on väga oluline puhata, sest ta peab olema võimalikult heas eelseisundis, korralikult söönud-joonud. Ei tohiks olla pooleliolevaid stressi tekitavaid situatsioone, elu peaks olema võimalikult tavapärane, ilma suuremate probleemideta. Siis saab ka operatsioonist taastumine olema kiirem.
Palju on räägitud eetilisest küsimusest olukorras, kus patsient on teadvuseta ja on tarvis teha olulisi otsuseid, kuid tema enda käest küsida ei saa. Kas vastutus antakse täielikult kirurgile?
Üldjuhul peab patsient ikkagi eelnevalt informeeritud olema sellest, mis lõikusel toimub. Kui nüüd operatsiooni silmas pidada, siis need otsused, mis lõikuse ajal tehakse, on ka eelnevalt kokku lepitud.
Kui aga lõikuse käigus selgub ootamatus, mida ilmselt väga sageli ei juhtu, aga tuleb ikka ette. Näiteks peab tegema amputatsiooni. Kas siis võetakse ühendust lähedastega?
Lähtutakse patsiendile parimast ja turvalisemast ravist. Säärased otsused võetakse lõikusel vastu parimast meditsiinilisest teadmisest lähtuvalt.
Te ütlesite, et anestesioloogia on viimasel ajal kiirelt arenenud valdkond. Kui nüüd vaadata mõni aasta edasi tulevikku, siis milliseid uusi meetodeid on oodata?
Suuri paika panevaid muutusi pole teada, valdkond areneb vaikselt. Kõige kiiremini areneb tehnika ja patsiendi jälgimismonitorid lähevad järjest võimsamaks. Täna ühendame patsiendi monitori külge, aga tulevikus muutub see juhtmevabaks. Lisaks uuritakse aktiivselt ajutegevuse monitooringut ja narkoosisügavust. On väga oluline, et narkoosisügavus oleks optimaalne ja seda kogu lõikuse vältel. Sellest sõltub ka hemodünaamika, veresoonkonna ja südame töö. Narkoos peab ühelt poolt olema piisavalt sügav, et patsient midagi ei tunneks ega mäletaks. Teisalt ei tohi ta olla liialt sügavas narkoosis. Ajumonitooring ongi viimaste aastate jooksul kiirelt arenenud ja areneb ka edasi kiires tempos.
Kui võrrelda Regionaalhaiglat maailma tipphaiglatega, näiteks Ühendriikides, siis kui suured on erinevused anestesioloogia valdkonnas?
Meie operatsiooniplokk on küll nüüdseks juba 10 aastat vana, kuid tehnikat on pidevalt uuendatud ja me oleme tipptasemel kompetentsikeskus. Olemas on kõik maailmas kasutatavad ravimid ja oleme täiesti võrreldavad, me ei pea midagi häbenema ega millestki puudust tundma. Meie suurus pole vast maailma tasemel nii märkimisväärne, kuid Eestis oleme suurim haigla ja see annab meile võimaluse koondada erinevaid spetsialiste, kel on oskused kasutada erinevaid masinaid, aparatuure ja ravimitehnikaid.