Pealehele
Kui mõtleme soovitustele, kuidas oma südant tervena hoida, meenub doktor Viigimaa. Ta on mees, kes teab ja näeb sõnade taga peituvat jõudu tuua kaasa elutähtsaid muutuseid.
Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: Regionaalhaigla, erakogu
"Ma olen alati väga rõõmus selle üle, kui saan kusagil rääkida sellest, kui tähtis on elustiil südamehaiguste ennetamisel,“ tõdeb sel aastal Regionaalhaigla Grand Man -tiitliga pärjatud dr Margus Viigimaa. „Paljud haigused on raskesti või peaaegu üldse mitte ennetatavad, aga kardioloogilisi haigusi saab väga hästi ennetada.“
Pole vahet, kas dr Viigimaa kõneleb kardioloogide konverentsil polügeense riskiskoori rakendamisest, südame-veresoonkonnahaiguste preventsioonist või oma kabinetis patsiendile liikumise tähtsusest südametervise toetamisel, iga rakuga õhkub sellest veendumust, selgust ja kirge. Ja see kirg tuleb sõna otseses mõttes südamest.
1. Tervislik toit
Toidu kaloraaž peab olema selline, et inimene suudab selle ära kulutada. Puu- ja juurviljades peituvad tohutud võimalused (antioksüdandid) oma tervisevaru parandada.
2. Liikumine
Minimaalselt pool tundi reibast kõndi iga päev ja kaks-kolm korda nädalas lemmiktervisesporti teenib hästi südant ja veresoonkonda. Intensiivsusega ei tohi üle pingutada, põhiline on regulaarsus. Istumine on uus suitsetamine!
3. Piisav uni, puhkus ja stressi maandamine
Paljude inimeste stressitase on Eestis endiselt tunduvalt kõrgem kui stabiilse arenguga riikides. Näen väga palju ületöötamist, ülemuretsemist ja ülepingutamist – see kahjustab tervist. Tähtis on töö ja puhkeaja tasakaal.
+ 1 Kõrvalda kahjustavad tegurid ehk sigaretid, veip, alkohol, narkootikumid, energiajoogid.
Mida Regionaalhaigla Grand Man -tiitel teile tähendab?
Tunnustamine on nagu boonus, millega tõuseb eriala rohkem esiplaanile. Südame- ja veresoonkonnahaigused on suurim surma ja invaliidistumist põhjustav haiguste grupp ning oleme kardioloogia erialal saavutanud tõesti väga palju. Muidugi on selline tiitel väga meeldiv ja oluline. Ma siiski loodan, et see ei tulnud mulle liiga vara ja palju tegusid on veel ees.
Mis teile meenub ajast, kui alles alustasite tööd Regionaalhaiglas?
Algusaeg, eriti esimene aasta oli ikka väga raske. 20 aastat tagasi oli meil probleeme nii ruumide, aparatuuri kui ka kaadriga. Töötasime ruumides, mida samal ajal remonditi. Nagu öeldakse – lennukit remonditi siis, kui ta lendas. Kui tulid uued masinad, tekkis osaga probleeme, kuna tolmu ja remondist tekkivat vibratsiooni oli nii palju. Olin seetõttu pidevalt mures, kas meie uued head masinad ikka vastu peavad. Lisaks oli palju suhtlemist ning varem lahkunud kolleegide tagasikutsumist. Peagi saime aga töö hästi käima ning keskuse juhatajana sain taas hakata rohkem tegelema teadustööga, üliõpilaste ja residentide õpetamisega. Hilisem aeg on olnud seega väga loominguline.
Auhinda vastu võttes ütlesite, et tulete igal hommikul hea meelega tööle ning teie parimad aastad elus on möödunud Regionaalhaiglas. Mis on töö siin nii heaks teinud?
Regionaalhaiglal on kindel koht Eesti kardioloogias, meil on kõige suuremad töömahud ja meie töö intensiivsus on suurim. Olen töötanud maailma eri riikides ja võin öelda, et meie töö siin on kõigis aspektides kvaliteetne ja väga heal rahvusvahelisel tasemel.
Oleme suutnud säilitada haiglas tuumiku, kelle oleme ise välja õpetanud, vaid üksikud arstid on meie erialalt läinud välismaale.
Meil on väga head kolleegidevahelised suhted, võtame kiiresti üle ja juurutame uusi meetodeid. Kõik arstid, kel on ideid, saavad neid päris hõlpsasti rakendada – ei ole administratiivseid takistusi.
Kollektiivi kujundamine algab sellest, et juhid peavad usaldama oma töötajaid, ja vastupidi. Siis kujunevad normaalsed suhted välja.
Ka haigla juhtkond on pööranud kardioloogiale suurt tähelepanu. Meie eriala on väga kallis ja kõrgtehnoloogiline, järjest tuleb juurde uusi ja paremaid võimalusi ning see on hoidnud siin ka keerulisematel aegadel inimesi, kes on innovatiivse lähenemise ja edasi pürgiva vaimuga.
Meditsiinisüsteem ja ravivõimalused on teinud teie tööaastate jooksul tohutu arengu, kuivõrd on aga muutunud selle aja jooksul arsti ja patsiendi suhted?
Kõikjal maailmas on meditsiini areng olnud selles suunas, et arsti ja patsiendi suhtlust on jäänud vähemaks. Õed on saanud võtta osa tegevustest enda peale.
Kui alustasin Tartus infarkti intensiivraviarstina, oli meil raviviisina kasutada vaid trombolüüs. Haige oli kuu aega haiglas, mina sain temaga iga päev pikalt rääkida ja nii nädalate kaupa. Meil polnud siis kiire ravi võimalusi. Tänapäeval võib see tunduda lausa koomiline, et infarktihaige peab nii kaua haiglas olema.
Nüüd kipub olema tihtipeale teine äärmus, et patsiendile tehakse kõigepealt ära kõikvõimalikud uuringud, nagu kompuuteruuringud, ehhokardiograafia, analüüsid jne ning alles seejärel tuleb arst patsienti vaatama.
Meie haigla patsientide tagasisidest tuleb välja, et meil on väga asjalikud arstid ja õed – nad räägivad küll lühidalt, aga konkreetselt ning midagi selle taha ei jää. Arstid on seotud pikkade raskete elupäästvate protseduuridega, millega saame ravida haigeid, keda 10 või 20 aastat tagasi ei saanud nii efektiivselt aidata.
Järjest arenevad spetsialiseeritud õdede vastuvõtud, meil on kiiresti arenemas südamepuudulikkuse, tromboosi ja lipiidi kabineti õdede töö, kes tegelevad kitsa grupi patsientidega ja teevad suurepärast tööd. Õdede puudus on muidugi suur, kuid me saame nende kvalifikatsiooni järjest suurendada ja nad saavad üha rohkem hakata tegema arstile lähedast tööd. Kui teatud algoritmid on välja arenenud, saab arst tegutseda kõige kriitilisemates situatsioonides ning teha otsuseid seal, kus ainult tema võib.
Teil on haruldane oskus rääkida väga keerulistel meditsiiniteemadel nii, et kõik saavad aru. Kust see pärineb ja miks olete selget sõnumit nii oluliseks pidanud?
Ma tunnen, et nii on vajalik. Palju lihtsam on ju rääkida keeruliselt kui lihtsalt. Ma ise imetlen ka tohutu teadmistepagasiga inimesi teistest valdkondadest, olgu see majandus või poliitika, kes suudavad oma mõtteid konkreetsele auditooriumile nii selgelt välja öelda.
Professionaalne oskus tekib aja jooksul, sa lihvid seda. Mul on palju välismaa kolleege, kelle selget esinemist olen alati austanud ja hinnanud ning püüdnud ise ka nende sarnaseks muutuda. Nii see on tulnud.
Kui kiireks hindate kardioloogia arengut maailmas ja millises positsioonis on sel karussellil väike Eesti?
Karussell on tõesti järjest kiiremaks läinud, kardioloogia on kindlasti üks kõige kiiremini arenevaid erialasid.
Olen oma arstitee algusest peale tegelenud düslipideemia ja kolesterooli raviga ning mäletan, kuidas hakkasime 1994. aastal ravima esimesi patsiente simvastatiiniga, mõni aeg hiljem tulid teised statiinid ja saime juurde ravimi esetimiib.
Viimase kümne aastaga on aga toimunud revolutsioon – oleme hakanud kasutama uusi bioloogilisi preparaate, millel ei ole kõrvaltoimeid ning mis on muutnud ateroskleroosi ravi efektiivseks ja ohutuks. Minu tegevuse üks kõige kõrgetasemelisem ja loomingulisem osa ongi olnud töö nende ravimite suurimate uuringute juhtkomiteedes ja olen saanud osaleda nende uuringute disaini loomisel. Esimest korda on tekkinud ravimid, mida süstitakse kaks korda kuus, ja nüüd ka sellised, mida süstitakse kaks korda aastas. See on meeletu areng!
Ka hüpertensiooni ravis on juurutamisel ravimid, mis on süstitavad kord aastas.
Kolmas suur areng on toimunud diabeediravimites – on esile kerkinud kaks ravimigruppi: ühed kaitsevad südant ning on südame- ja neerupuudulikkuse ärahoidmiseks; teine ravimigrupp aitab ära hoida ja pidurdada ateroskleroosi arengut.
Neeruarteri denervatsioon on meetod, millega saavutatakse väga häid tulemusi rasketel hüpertensiooni haigetel, keda ei saa ravimitega ravida. Neerud on ühed peamised vererõhu regulaatorid organismis ning kateetri abil vähendatakse närviimpulsside levikut neeruarterites.
Meeletult on arenenud ägeda infarkti ravi aparatuur, südame rütmihäirete ravi ja südamestimulaatorid.
Aordiklapi TAVI-protseduuriga võime rindkere õõnt avamata viia kateetriga südamesse tehnilise klapi, kusjuures kaugtulemused on sama head kui avatud südame operatsiooniga saadud tulemused.
Meil on Eestis kõik võimalused, kui välja arvata üksnes südame siirdamine, mis pole Eesti suurust arvestades praegu otstarbekas. Selles vallas teeme edukat koostööd Helsingi Ülikoolihaiglaga. Paljudel juhtudel aga ei peagi siirdamist läbi viima, sest südame vasaku vatsakese abiseadmed teevad selle töö nii hästi ära, et inimene saab päris hea elukvaliteediga aastaid elada.
Mis teemad on hetkel konverentsidel kardioloogide ja teadlaste arutelude tulipunktis?
Juba mainitud teemadele võib juurde lisada diagnostikavõimaluste arengu. Kui kompaktseks ja kvaliteetseks on läinud ultraheliaparaadid! Juba on olemas sellised ehhokardiograafid, kus operaator ei peagi olema välja õppinud. Neid saaks hakata lähitulevikus näiteks perearstipraksises kasutama.
Kompuutertomograafiaga saame näha südameartereid ja määrata kaltsiumi skoori. Sellest uuringust sõltub väga palju, kui intensiivselt on tarvis hakata patsiendil kolesterooli langetama. Magnetresonantstomograafia näitab väga täpselt ära, kas on tekkinud müokardiit ja südamelihase kahjustus.
Võrreldes Põhjamaadega on meil kasutada ligi kolm korda vähem raha, aga me teeme kõik uuringud ja ravid ära, seejuures mitte halvemini.
Olete rääkinud riskipõhisest lähenemisest ja geneetilise soodumusega arvestamise olulisusest südame-veresoonkonnahaiguste ennetamisel. Milline on geeniandmete tulevik kardioloogias?
Üks, millega oleme paljude riikidega võrreldes eesliinil, on personaalmeditsiin. Meil on väga heal tasemel geenivaramu ja tervise infosüsteem. Ent selles vallas peab Eesti veel kiiremini edasi minema. Me saaksime terviseinfosüsteemi baasil teha palju rohkem uuringuid kui praegu, näiteks välja selgitada, miks patsiendid ei saavuta kolesterooli raviga eesmärkväärtusi.
Hiljaaegu uurisime Eestis polügeense riskiskoori rakendamist südame-veresoonkonnahaiguste preventsioonis. Meil oli kaks gruppi inimesi, üle 500 neist olid tavapärase meditsiinilise järelevalve all, sama paljudel teistel kasutasime intensiivselt kõiki võimalusi, et vähendada südame-veresoonkonnahaiguste riski. Kõik üle 1000 uuritava olid keskealised ilma südameveresoonkonnahaiguseta inimesed, kuid nende polügeenne riskiskoor oli väga kõrge. Uuringust selgus, et riski teadasaamine annab suure tõuke elustiili muutuseks, ning me saame rakendada kiiremini preventiivset ravi vererõhu, kolesterooli ja veresuhkru suhtes, kui vaja.
Praegu on Eestis riskiskoor teada alla 100 000 inimesel, aga peame jõudma lähiajal nii kaugele, et see on teada kõigil. Väga kõrge polügeenne riskiskoor on sama ohtlik kui ülikõrge kolesterooli tase või vererõhk.
Ka Eesti inimesed ise on väga huvitatud oma geenide uurimisest, ainult üksikud ütlevad, et nad ei taha teada.
Kuidas arenevad digilahendused kardioloogias?
Juba 25 aastat tagasi oli meil Eesti väljatöötatud hüpertensiooni kodujälgimise seade Tocobo, millega tegime kliinilisi uuringuid Euroopa eri riikides – Saksamaal, Inglismaal, Soomes, Portugalis. Mingis mõttes oli see tol ajal liiga innovatiivne ja haigekassad ei soovinud seda kompenseerida.
Kroonilisi haigusi on üha rohkem, kuna oskame neid paremini diagnoosida, ning seetõttu saame neid hakata varem ja õigeaegselt ravima. Nüüd teevad hüpertensiooni, diabeedi, südamepuudulikkuse valdkonnas kodujälgimisseadmed arsti või õe konsultatsiooni vahepeal tänuväärse töö ära.
Olemas on üle miljoni terviseäpi, mis toetavad terviseteadlikke inimesi südamehaiguste ennetamisel. Valdava enamuse rakenduste põhihäda on küll selles, et neil pole tõenduspõhisust ja nendega pole tehtud valideerimisuuringuid, ent on ka rakendusi, millele on tehtud võrdlusuuringuid platseebogrupiga.
Mis teil kui südamearstil südame puperdama paneb, mõeldes inimeste tervisekäitumise peale?
Paljud Eesti lapsed on ülekaalulised ja liiguvad vähe. Suhkrujoogid ja eriti energiajoogid kahjustavad tohutult organismi. Noored kipuvad energiajooke kuritarvitama ning sellest võivad tekkida eluohtlikud seisundid. Pidevalt tarvitades harjub organism nendega ära, aga neist ei saa energiat pikalt, vaid ainult korraks. Pikas plaanis läheb energiatase alla, süda saab kahjustada ja võib tekkida isegi äkksurm.
- Suitsetamine ja eriti veipimine noorte hulgas on eriti hull.
- Tubakas on 4000 keemilist ainet, millest paljud ohustavad veresooni ja südant, tekitavad südame rütmihäireid ja vererõhutõusu.
- Alkoholi kuritarvitamine eriti nädalalõputi ja suurtes kogustes – nagu Põhjamaades on muster – laastab organismi.
- Ka narkomaania on muutunud noorte hulgas päris suureks probleemiks, sest keelatud aineid on lihtne kätte saada. Kõik see on väga hirmutav.
Statistika järgi on Eesti inimeste suremus südamehaigustesse kolme aastakümnega kõvasti vähenenud. Mis on selle positiivse trendi taga?
Tänaseks on suremus südame-veresoonkonnahaigustesse vähenenud isegi üle 70%, kuid jääme siiski veel maha stabiilse arenguga riikidest.
Positiivset trendi on soodustanud meie elatustaseme paranemine, ka toitumine on läinud väga palju paremaks – on tekkinud võimalused ja mitmekesised valikud.
Inimesed on tunduvalt teadlikumad, sest infot liigub rohkem. Suur teene on ka tohutult arenenud ravivõimalustel ning uutel tõhusatel ravimitel.
Inimestele tuleb anda positiivseid sõnumeid, siis nad tulevad riskitegurite ohjamise ja raviga kaasa.
Südamenädala 25. aastapäevaks panin kokku
„25 südame soovi“ ja ma ütlen ikka: „Sina oled oma terviselaeva kapten.“
Patsientide kaasamine oma tervise hoidmisel ja parandamisel on see, millega saame tänapäeval edasi minna. Arstiabisüsteem saab katastroofe ilusasti ära siluda, inimesi elule tagasi tuua, me saame ka preventiivset ravi teha, kuid otsus raviprotseduuride ja kroonilise ravi jaoks peab olema patsiendi ja arsti jagatud otsus. Siis see töötab väga hästi.