Pealehele
Dr Martin Serg annab soovitusi, kuidas valmistuda maratoniks, et terviseriske vältida.
Esimene maratonijärgne äkksurm juhtus 490. aastal eKr, kui Pheidippides, kes tõi joostes võidusõnumi Marathoni lahinguväljalt Ateenasse, kukkus seejärel kokku ja suri – selleks hetkeks oli ta paari päeva jooksul läbinud ligi 280 kilomeetrit.
On hästi teada, et regulaarne füüsiline koormus vähendab südamehaiguste tekkeriski. Samas on vale arvata, et spordiga tegelevad inimesed oleksid immuunsed südame isheemiatõve tekkele.
Üldiselt on maratonijooks turvaline spordiala, kus äkksurma risk on väga madal. Ka sportlastel esinevad samasugused südamehaiguste riskitegurid nagu tavainimestel: kõrge vererõhk, kõrgenenud kolesterooliväärtused, diabeet, perekondlik südamehaigus, mistõttu on ka neil soovituslikud regulaarsed tervisekontrollid.
Koormusel tekkiv rindkerevalu, ebatavaline õhupuudus ja südamekloppimine on kaebused, mille puhul peab kindlasti pöörduma arsti poole. Nagu ka üldrahvastikus, on üle 35-aastastel sportlastel peamiseks äkksurma põhjuseks südame isheemiatõbi.
Juhul kui jooksjal esinevad südamehaiguse riskitegurid, on treeningute eelduseks, et need riskitegurid on kontrolli all. Ka südame isheemiatõvega patsiendid võivad tegeleda vastupidavusaladega, kuid kindlasti peaks eelnevalt arstiga konsulteerima.
Treeningutega on nagu maja ehitamisega – vajalik on hea vundament, mille peale ehitada ülejäänu. Seega sõltub treeningute alustamise hetk pinnasest, st eelnevast füüsilisest vormist, treeningute mahust, aga ka eesmärkidest. Ka juba eelnevalt hea ettevalmistusega kestvussportlasel on enne maratoni soovituslik vähemalt kolmekuuline ettevalmistusaeg. Treeningmahte ei tohi liiga järsult suurendada – kuldreegel on <10% nädalas.
Maratoniks ettevalmistus peaks koosnema erinevatest treeningutest, sh intervalltreeningust ja pikkadest jooksudest. Ära ei tohiks unustada soojendusjooksu, venitusi ja jõutreeningut, et vältida traumasid ja ennetada ka järsku koormust südamele ja veresoonkonnale. On tehtud vigu, minnes maratoni jooksma teadmisega, et sportlik vorm on hea – samas ei ole tehtud eelnevalt spetsiifilist maratonitreeningut.
Kindlasti ei tohiks treeninguid ega võistlusi teha haigena. Ei ole ealist piiri, millal vastupidavusala treeninguga alustada, kuid üle 40-aastaselt alustavad inimesed peaksid kindlasti läbima laiendatud tervisekontrolli. Huvitaval moel on isegi leitud, et hilisem (alates 30. eluaastast) vastupidavusalade treeninguga alustamine avaldab südamele veidi soodsamat toimet võrreldes enne 30. eluaastat alustatud treeningutega.
Maratonipäeval peab olema puhanud, oluline on piisavalt juua, et vältida keha ülekuumenemist ja vedelikupuudust, samuti riietuda vastavalt ilmale. Hiljutise uuringu järgi esineb äkksurmasid enim maratoni viimasel kilomeetril, n-ö lõpuspurdil, mistõttu on eriti just siis vaja oma keha kuulata – kas teha viimane pingutus või võtta rahulikult. Pheidippidese näitel, kes jooksis tänapäeva mõistes järjest kaks ultramaratoni ja ühe täismaratoni distantsi, on kindlasti vajalik jälgida ka mõistlikke treeningu ja võistluste koormusmahte. Kuigi maratonidel ja teistel spordiüritustel esineb äkksurma juhte, esineb valdav osa südamehaigustest siiski istuva ja ebatervisliku eluviisiga inimestel.
