Pealehele
Autor Margus Viigimaa, kardioloog, Regionaalhaigla
Mis haigus see on, mida põevad peaaegu pooled 30–79-aastased Eesti inimesed? Õige vastus on kõrgvererõhktõbi. Tegemist on salakavala haigusega, mis sageli sümptomeid ei annagi ja seetõttu ei tunne enamik kõrge vererõhuga inimesi üldse, et tervisega midagi kehvasti oleks. Paraku on insuldi, müokardiinfarkti ja mitme teise tõsise haiguse riskitegur just kõrge vererõhk ning seetõttu tuleb seda kindlasti ravimite ja tervisliku elustiiliga kontrolli all hoida.
Eesti 2024. aasta tervisestatistika näitab, et kuigi 30–79-aastastest inimestest põdes lausa 44% kõrgvererõhktõbe, oli neist vaid ligi viiendikul vererõhk kontrolli all. Seega on kahetsusväärselt paljud inimesed oma tervise saatuse hooleks jätnud.
Nagu öeldud, ei tekita kõrge vererõhk pahatihti mingeid tervisekaebusi. Mõnikord võib esineda peavalu, pearinglust, väsimust, närvilisust, kohinat kõrvades, tasakaaluhäireid või südamekloppimist. Kuid kui vererõhk on pidevalt kõrge, kujunevad aastate jooksul välja tõsisemad kahjustused südamele, ajule, neerudele ja silmadele. Kuidas vererõhku teadlikult jälgida ja kõrgvererõhktõbe kontrolli all hoida, saab lugeda ka Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tervisekassa koostatud patsiendijuhendist.
Kui kõrge on liiga kõrge?
Vererõhk näitab, kui suur on surve, mida veri avaldab veresoonte seintele. Täiskasvanu optimaalne vererõhk on 120/80 mmHg ja normaalseks peetakse näitu kuni 130/85 mmHg. Kui vererõhk on 140/90 mmHg ja rohkem, on see liiga kõrge.
Mida need numbrid näitavad? Piltlikult võime ette kujutada, et süda on pump ja arterid on torustik. Vererõhk näitab, kui suur surve on selles torustikus. Ülemine ehk süstoolne rõhk tekib südamelihase kokkutõmbumisel, mille käigus surub süda vere arteritesse. Seejärel süda lõõgastub ja ei pumpa aktiivselt arteritesse verd – seda näitab alumine ehk diastoolne rõhk. Kui vererõhunäitajad on 140/90 mmHg või rohkem, tähendab see, et vererõhk on püsivalt liiga kõrge nii südame kokkutõmbumise kui ka lõõgastumise ajal. See aga tekitab lisakoormust südamele, kahjustab veresooni ja kiirendab veresoonte lubjastumist, olles seega suurim südame- ja veresoonkonna haiguste riskifaktor.
Kõrgvererõhktõve kahtlus tekib juhul, kui vererõhku mõõdetakse ühe ja sama arstivisiidi käigus korduvalt ning rõhk on pidevalt 140/90 mmHg või üle selle. Sel juhul soovitatakse diagnoosi kinnitamiseks ööpäevaringset automaatset ambulatoorset vererõhu jälgimist. Patsiendile pannakse perearstikeskuses peale spetsiaalne väike vererõhuaparaat (vööle või õlapaelaga kotti), mille mansett kinnitatakse õlavarre ümber.
Aparaat mõõdab automaatselt vererõhku päeval iga 15–30 minuti järel ja öösel iga 30–60 minuti järel, tehes seda ka siis, kui inimene töötab, sööb või magab. See meetod võimaldab hinnata uneaegset vererõhku ja tuvastada, kas patsiendi vererõhk oli ärevuse tõttu kõrgem ainult arsti vastuvõtul. Kui 24-tunnine vererõhu jälgimine pole võimalik, on vajalik vererõhu kodune jälgimine hommikul ja õhtul nelja kuni seitsme päeva jooksul.
Kõrgvererõhktõve kahtluse korral hindab arst või õde ka patsiendi südame- ja veresoonkonnahaiguste üldriski. Selleks kasutatakse SCORE2 riskiskoori, mille tulemuseks saadav protsent näitab südame- ja veresoonkonnahaigusesse haigestumise tõenäosust järgmise kümne aasta jooksul. Näiteks 8% tähendab, et sajast sarnase terviseseisundiga inimesest haigestub ligikaudu kaheksa. Mida suurem on risk, seda tähtsam on alustada ravi ja eluviisimuutusi!
Kõrgenenud vererõhuga inimesel on kindlasti vaja teada ka vere kolesteroolitaset, sest kõrgenenud kolesteroolitase on südame- ja veresoonkonnahaiguste üks riskitegureid. Kolesterool tuleb normi saada, kombineerides ravimeid ja tervislikku toitumist, näiteks Vahemere dieeti.
Miks ravida haigust, mis igapäevaelu ei häiri?
Kui inimene on saanud kõrgvererõhktõve diagnoosi, tuleb alustada raviga, hoolimata sellest, et haigus kulgeb enamasti sümptomiteta ja ei pruugi tekitada halba enesetunnet. Kuna kõrge vererõhk kahjustab aegamisi südant, veresooni, neere ja aju, aitab õigeaegne ravi ennetada insulti, südameinfarkti, neerukahjustust ja mäluprobleeme.
Ravi eesmärk on hoida vererõhk kontrolli all ehk vererõhuväärtus 120–130/70–80 mmHg piires. Kui ravi ei ole hästi talutav, piisab mõnel haigel vererõhuväärtusest < 140/80 mmHg. Kindlasti on palju abi tervislikust elustiilist ja osadel juhtudel sellest vererõhu normaliseerimiseks piisab. Kuid enamasti on lisaks vaja ka regulaarset ravimite kasutamist.
Oluline on pidevalt ravimeid võtta
Arst valib inimesele sobiva ravimi, arvestades tema terviseseisundit ja teisi ravimeid. Vahel võib juhtuda, et esialgne ravimivalik ei sobi näiteks kõrvatoimete või ebapiisava mõju tõttu. Siis ei tohi omal käel rohu võtmist lõpetada, vaid tuleb suhelda arsti või õega, et saada uus ravim. Pahatihti siiski juhtub, et inimesed katkestavad ravi. Siiski tuleks esimesel võimalusel uuesti perearsti või -õe poole pöörduda, sest ravi saab alati uuesti alustada.
Oluline on meeles pidada, et ravi on tavaliselt eluaegne, sest haiguse avaldumise ajaks on veresoonte seintes tekkinud pöördumatud muutused ja edaspidine vererõhu kontrolli all hoidmine aitab ära hoida veresoonte seisundi halvenemist.
Tervislik eluviis toetab vererõhu kontrolli all hoidmist
Lisaks ravimitele on kõrgvererõhktõve ravis oluline roll eluviisil, eriti kehalisel aktiivsusel. Soovitatav on mõõduka intensiivsusega regulaarne liikumine vähemalt kolmel korral nädalas, kokku 2–2,5 tundi. Sobivad vastupidavust arendavad treeningud, nagu tempokas kõndimine, aeroobika, ujumine, rattasõit, jooksmine, lauatennis, suusatamine, orienteerumine, jalgpall ja tennis. Vastupidavustreeningu võib asendada jõutreeninguga või isomeetrilise treeninguga (nn plangu hoidmine, seljaga seina vastu istumine jms). Oluline on leida meelepärane liikumisviis, sest siis on suurem tõenäosus, et liikumisest saab elu loomulik osa, mitte sunnitud tegevus, millest kiputakse kergesti loobuma.
Lisaks liikumisele on tähtis tervislik ja tasakaalustatud toitumine. Vererõhu langetamiseks tuleks piirata keedusoola tarvitamist alla ühe triiki teelusikatäie ehk 5 grammini päevas. Suitsetamine ja teiste nikotiinitoodete tarvitamine tuleb lõpetada, sest see kahjustab veresooni ja võib vähendada ravimite toimet.
Kui inimene on ülekaalus ja suurenenud vööümbermõõduga, siis peaks kaalu langetama, et südant vähem koormata. Alkoholitarbimise kohta tasub teada, et isegi väike kogus tõstab vererõhku.
Hindamaks, kas ravi toimib, tuleb endal kodus vererõhku mõõta. Seda tuleks teha enne arsti visiiti seitsme päeva jooksul nii hommikuti kui ka õhtuti ning tulemused üles kirjutada. Patsiendijuhendis on häid näpunäiteid, kuidas vererõhku õigesti mõõta.
Vererõhu kõikumine päeva jooksul on loomulik. Üks kõrge näit ei tähenda veel, et midagi on valesti. Sellisel juhul tuleb mõne aja pärast uuesti mõõta ja kirjutada mõlemad tulemused üles, sest arst või õde lähtub alati mitmest mõõtmisest.
Kui sageli peab arsti või õe juures käima?
Pärast ravi alustamist hinnatakse vererõhku nelja nädala järel. Vererõhu eesmärkväärtus peaks olema saavutatud kuue kuni kaheksa nädalaga. NB! Vererõhu langus näitab, et ravim toimib, mitte seda, et haigus on kadunud.
Kui vererõhk on kontrolli alla saadud, tuleks käia perearstikeskuses vähemalt kord aastas või vastavalt arsti soovitusele, et kontrollida vererõhku ja muid näitajaid, nagu kolesterool, veresuhkur ja neerufunktsioon.
Seega on oma tervist pidevalt jälgides, korralikult ravimeid võttes ning tervislikult süües ja liikudes võimalik vererõhk kontrolli all hoida ning elada täisväärtuslikku elu.