Pealehele
Ülemaailmse insuldipäeva raames on taas põhjust rääkida insuldist ja insuldijärgsest raviteekonnast. Viimane on patsiendi jaoks sageli liialt keeruline ja killustunud. Eesmärgiga parandada inimese insuldijärgset elukvaliteeti, nägi 2019. aasta suvel ilmavalgust haigekassa insuldi juhtprojekt, mille raames otsitakse lahendusi senistele kitsaskohtadele patsiendi raviteekonnal. Kas ja mil viisil on projekt ennast õigustanud? Vestluses osalevad Triin Naudi, Regionaalhaigla insuldiprojekti juht, Liise Eiber, insuldiõde-juhtumikorraldaja, Ingrid Saarmets, tegevusterapeut ja Elen Kirt, kogemusnõustaja ja insuldiprojekti koostööpartner patsiendivaates.
Leia meid ka Spotify keskkonnas: open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ
Kunagi pole liiast taas üle korrata insuldi sümptomid ehk esmased ohumärgid, mille korral kindlasti arsti poole peaks pöörduma, sest kiire reageerimine on taastumise võti.
Insult algab järsku ning sümptomid ilmnevad ootamatult. Esimene tunnus on ühe kehapoole halvatus, jalg ei kanna ja kätt ei saa hästi liigutada. Tekib kõnehäire, mille tõttu ei saa inimene end väljendada nii nagu tahaks.
Mikroinsuldi puhul tunneb inimene end korraks halvasti ning hiljem enesetunne paraneb. Millised sümptomid peaksid inimest alarmeerima?
Seda kutsutakse TIA-ks (transitoorne isheemiline atakk) ja ehkki sümptomid mööduvad iseenesest, peaks sellest olenemata pöörduma erakorralise meditsiini osakonda.
Millised kergemad sümptomid peaksid ärevaks tegema?
Sisuliselt on ohumärgid samad: mööduv kõnehäire ja kehapoole halvatus.
Insuldile järgneb pikk taastusravi. Head tulemused pole garanteeritud, kuid proovima peab igal juhul. Kuidas on taastusravi korraldatud?
Kõige olulisem on statsionaarne taastusravi, mis järgneb raskematele juhtudele. Mõned kerged diagnoosid võivadki jääda statsionaarse ravita. Inimene on suuteline ise kodus hakkama saama, pöördub tavaellu tagasi ja tuleb hästi toime. Keerulisem on nende patsientidega, kes pöörduvad kohe statsionaari, kui insult on näiteks juhtunud tööl või tänaval, nagu sageli võib ette tulla. Sel juhul on väga oluline meeskonnatöö, kuhu kaasatakse vajadusel logopeed, psühholoog, tegevusterapeut, füsioterapeut ja ravimeeskonda juhtiv raviarst.
Kui kaua taastumine aega võtab?
Esimene poolaasta on taastusravis suurimate muutuste aeg, mis võib tuua märgilisi arenguid. Üldiselt aga vältab taastusravi kuni kaks aastat, mille jooksul saavutatakse maksimaalsed tulemused ja järgneb haigusega elama õppimine.
Et paljud harjutused nõuavad järjekindlust ja motivatsiooni, siis kui suur on taastusravis patsiendi roll ja kuidas leiab ta vajaliku eneseusu?
Kõik taandubki patsiendi enda panusele, tema motivatsioonile ja töövõimele. Meeskonna roll on teda motiveerida. Motiveeritus ja sellele järgnev teostus erineb patsienditi, mõni on suure tahtega aga vajalikku tegevust ometi ei järgne. Siin tulebki mängu meeskond ning vahel tuleb patsient voodist püsti tõsta ja sundida teda tegutsema.
Kas taastusravi võib võrrelda spordiga, kus tulemusi annab vaid treeningplaani täpne ja järjepidev jälgimine?
Jah, taastusravi peab olema süstemaatiline ja naljaga pooleks öeldes on see range režiimiga spordilaager. Inimesele ei jäeta palju mugavustsoonis viibimist, ta lihtsalt peab end kätte võtma ja pingutama, et tulemusi näha. Oluline aspekt on ka tegevuste sisu ehk mitte ainult jäseme mehaaniline liigutamine. Aju peab samuti kaasatud olema, muidu jäävad tulemused napiks.
Piltlikult öeldes peab inimene tegutsema hingega mitte ainult mehaaniliselt?
Pigem on terapeudid alguses hingega asja juures, tänu millele hakkab ka patsient mõistma, et see kõik toimub tema heaolu nimel. Sageli tuleb lihtsaid igapäevased toiminguid nagu tualetiskäik, otsast peale õppima hakata. See ei ole üldse kerge. Halvatud kehapoole juhtimine on nagu 50-kilone seljakott, mis ei liigu ega tee koostööd. Tegu on väljakutsega nii patsiendile kui ka meeskonnale, kes peab esimesse süstima eneseusku.
Meil on vestlusringis ka patsient, kes saab oma kogemust jagada. Milliseks väljakutseks oli sinu jaoks taastusravi?
Minu pingutused algasid sellest, et proovisin leida abi ja kui jõudsin taastusravini, siis andsin endast kohe maksimumi. Mõistsin juba alguses, et see on minu aitamiseks mõeldud, sest olin küllaltki kurvas seisus. Järjepidevus, kannatlikkus, töö iseendaga ja südamega panustamine toovad nähtavaid tulemusi, mis on kui kirsiks tordil.
Kui suur oli areng võrreldes madalaima punktiga?
Eks taastusraviga jätkan ma praeguseni. Toimingud, mida ma alguses üldse ei saanud teha, lähevad täna juba paremini. See on minu jaoks suur võit!
Kuidas saavad lähedased patsienti aidata?
Siin on pigem küsimus emotsionaalne, sest tundus nagu oleks kõik insuldiga seotud lähedastele raskemgi kui mulle endale, kes ma olin protsessiga hõivatud. Neil ei jää muud üle kui kõrval seista, oodata ja vajadusel innustada.
Millised spetsialistid on insuldist taastumisega kaasatud, lisaks eelmainitule?
Mina puutusin kokku eelkõige füsioterapeudiga, samuti tegevusterapeudi, psühholoogi ja toitumisnõustajaga. Viimane on kooskõlas teiste valdkondadega väga oluline.
Teised spetsialistid kõlavad tuttavalt, kuid kes on tegevusterapeut?
Tegevusterapeut tegeleb inimese tegevusvõimega, aidates hakkama saada igapäevatoimingutega. Kui patsient liigub, on see lihtsam, kuid voodis lamades on see raskendatud. Ühe kehapoole halvatuse puhul on tavalised toimingud palju keerulisemad. Tuleb õppida ühe käega hambaid pesema, riietuma, kingapaelu siduma ja seda teadmisega, et teise käe töö ei pruugi taastuda. Ja kuni taastub, tuleb sel ajal ju teisiti hakkama saada, et võimalikult inimväärselt elada. Siin tulebki appi tegevusvõime spetsialist.
Mida teie kogemus näitab, kas tublimad võitlejad on mehed või naised, või tuleb vahe sisse vanuse, sotsiaalse staatusega?
Enim määrab lõpptulemuse ajukahjustuse koht ja ulatus, muus osas paralleele tuua ei saa.
Ka vanusega mitte?
On ka juhtumeid, kus 80-aastane taastub edukalt ja 30-aastane ei ole suuteline taastuma. Siin pole ühtegi konkreetset eelistust.
Regionaalhaiglal on hetkel käsil insuldi arendusprojekt. Mis on arendusprojekti eesmärk?
Arendusprojekt sai alguse haigekassa eestvedamisel ja toimib Eestis kokku neljas haiglas ehk lisaks Regionaalhaiglale veel Tartu Ülikooli Kliinikumis, Ida-Viru Keskhaiglas ja Lääne-Tallinna Keskhaiglas. Eesmärk on muuta insuldijärgne elu paremaks, patsientide taastumine lihtsamaks ja veenduda, et inimesed saavad vajalikku abi. Probleem seisneb selles, et Eestis saab insuldi aastas ligikaudu 4000 inimest, mida on väga palju. Sageli jäävad need inimesed ja nende lähedased hätta, on segaduses ega tea kuhu abi saamiseks pöörduda. Siin tahamegi meie aidata.
Meditsiinis tuleb paraku tihti ette olukordasid, kus hädalisi on rohkem kui lahenduse pakkujaid. Kuidas üldse korraldada abi nii suurele hulgale insuldihaigetele?
Tegu ongi miljoni dollari küsimusega ehk ka meie siin projektis teame, et kahe aastaga maailma päästa ei õnnestu. Küll aga on meil konkreetsed ideed, mida testime ja kui näeme, et need praktikas töötavad, siis on haigekassa näol ka olemas vajalik toetajaskond, mis aitab vajalikud lahendused kõikide patsientide puhul ellu viia.
Kas mõnda ideed saate kohe näitlikustamiseks jagada?
Minu kõrval istub Liise, kes on insuldiõde-juhtumikorraldaja – arendusprojekti raames loodud uus ametikoht. Tegu on inimesega, kes meie arendusprojekti kaasatud patsiente ühe aasta jooksul jälgib, annab neile tervisealast nõustamist, vastab vajadusel kõikidele küsimustele ja on igatpidi toeks nii lähedastele kui haigele.
Liise, rääkige lähemalt oma senisest tööst, suurematest võitudest ja väljakutsetest?
Üks minu oluline ülesanne on teavitada perearsti sellest, kui tema nimistu patsient on saanud insuldi ning millises etapis ta sellejärgselt on. Nii saab perearst jälgida, kas patsiendi raviskeem on muutunud.
Vahest olen naiivne, kuid kujutan ette, et sellisest sündmusest võiks perearsti teavitada ka elektrooniline digisüsteem?
Jah, see oleks ideaal aga kui perearst läheb eraldi patsiendi digilugu uurima, siis peab seda teadlikult otsima, sest digitaalset teavitust ta ei saa.
Ehk ei ole võimalust, kus perearst saab näiteks välja sorteerida nimistu patsiendid, kellel on insult?
See oleks ideaal, kuid on vähetõenäoline.
Teie siis teete käsitsi tööd, mida peaks olema võimalik lahendada IT-süsteemiga?
Just, teeme seda telefonikõnega.
Tundub, et IT-süsteemi suutlikkus paneb teid kõiki päid vangutama?
Loomulikult oleks suurepärane, kui asi digitaalse lahenduse saaks, kuid insuldiõe-juhtumikorraldaja on ometi äärmiselt vajalik ametikoht. Mina omal ajal oleksin palavalt soovinud, et selline inimene oleks mind aidanud ja jaganud vajalikku informatsiooni, julgustust ja tuge. Mul oli keeruline vajalikku teavet alguses leida.
Juhtumikorraldaja roll on siis patsienti aidata praktilistest küsimustes, millega arstil pole alati aega tegeleda?
Just, lisaks sellele, et ta perearsti teavitab, on juhtumikorraldaja roll märksa mitmekesisem. Ta aitab inimesel jõuda taastusravile ja perearstini. Mõned patsiendid pöörduvad meie poole ka erinevate sotsiaalküsimustega. Näiteks on tarvis jõuda haiglasse arsti juurde, kuid patsient pole ise võimeline bussiga liiklema ja elab Mustamäel kolmandal korrusel. Tema haiglasse toimetamisega aitab insuldiõde-juhtumikorraldaja.
Tegemist on ju praktilise küsimusega, mis ei ole otseselt meditsiiniga seotud. Oletame, et inimesel on raskendatud liikumine, majas pole lifti ning trepist minna ei saa. Kujutan ette, et selliseid olukordi on aastas sadu. Milliseid lahendusi teie sellises situatsioonis pakute?
Siin võib jällegi aidata tegevusterapeut, kes saab teostada paar koduteenust patsiendile, kes on statsionaarist koju saadetud. Tegevusterapeut nõustab perekonda vajalike abivahendite osas, kas üldse saab sinna paigutada käetugesid või lisakäsipuud koridori. Koostöös kohaliku omavalitsusega on võimalik kõiki neid soovitusi anda ja samuti ka teostada nagu ma ise näinud olen.
Kui võtta ette tavaline kodu, siis võib kindlasti esineda väljakutseid näiteks esemete kättesaamisel. Kas te annate nõu toiduainete ja riiete paigutuse või vannitoas pesemise osas?
Põhiline järeltrauma ongi valdavalt pesemisel. Inimene on seebine, keskkond on libe, kuskilt kinni pole hoida ja abistajal pole ka kerge patsienti toetada. Kõigele sellele tuleb enne mõelda ja teha vajalikke korraldusi, kaasates koostöösse sotsiaalvaldkonda ning kohalikku omavalitsust.
Koostöö sotsiaalvaldkonnaga ongi üks meie projekti eesmärkidest. Üks lahendustest on ühine inforuum, kus toome kokku tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi võtmeisikud ja aitame vahendada informatsiooni patsiendi seisundi ning vajaduste osas, nagu kodukohandus. Kaasatud on Regionaalhaigla insuldiõde ja erinevad piirkondlikud osapooled, näiteks Raplamaa haigla, Rapla vallavalitsus, perearstikeskus. Selles keskkonnas on meie insuldiõel võimalik edastada patsiendi informatsiooni perearsti keskusele ja kohalikule omavalitsusele, et näete, teie nimistu patsient vajab tõenäoliselt varsti abi kodus hakkama saamisel. Tal on küll aktiivsed lähedased ja ta on võimeline kodus elama aga vajab pisut lisatuge.
Organisatsioone ja inimesi, kelle vahel tegevust koordineerida, näib olevat õige mitu. Millised on suurimad kitsaskohad ühele nõule jõudmisel?
Projektis on kokku 17 koostööpartnerit ja vastab tõele, et koordineerimine on ajamahukas. Küll aga oli positiivseks üllatuseks, et projekti loomise ja juhtimise osas pole puudust motivatsioonist, sest inimesed näevad probleemi ja soovivad lahendust leida. Küsimus on kättevõtmises ning vaja on inimest, kes aitaks juhtida ideed tegudeni. Eriarvamusel inimesed tulebki kutsuda ühe laua taha, et probleemid koos läbi arutada ja edasi liikuda.
Me oleme raviteekonna projektist rääkinud aga kas teil on unelmate eesmärk või esimene konkreetne etapp, kuhu tahaksite välja jõuda?
Alguses sai mainitud, et töö ei lõppe kunagi. Probleemiks on näiteks puudus logopeedidest ja teistest spetsialistidest, mis vähendab taastusvõimet, sest inimesed ei saa vajalikku abi. Mida aga saame ära teha ja mis on juba täna üks edupunkte on kaasatud patsiendid, kelle puhul on näha positiivseid tulemusi. Need on esmased märgid, et protsess on käimas. Järgmine samm on mõõta, kuidas näeb projekt välja kahe aasta lõikes ja millised on tulemused, mida saab ka tavaellu rakendada. Loodame, et sealt sirguvad välja üleriigilised teenused.
Meie naabruskonnas on kõrgelt arenenud sotsiaalsüsteemiga riigid Soome ja Rootsi. Kui palju neilt õppida saame?
Nii ja naa. Häid süsteeme eeskujuks leidub, kuid mis meie projekti kirjutamisel ja ideede lahtimõtestamisel määravaks sai, oli see, et välismaa lahendused ei pruugi Eestis töötada. Meil on ikkagi erinev tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem. Kõike muidugi nullist üles ei ehita ehk tuleb leida lahendused, mida enda süsteemis katsetada ja võtta nippe ka mujalt. Lihtsalt ei saa olla veendunud, et need meil töötavad.
Kas töö käigus sai ka ümber lükatud mõni oletus, mida alguses sai eeldatud ehk millised olid suurimad üllatused?
Juba insuldiõena tööle tulles mõistsin, et saab raske olema. Patsiendid ja lahendamist vajavad olukorrad on keerulised. Teekonnad kulgevad väga erinevalt.
Haigekassa põhiline motivatsioon projekti eestvedamisel oli tuua vajalikud teenused inimesteni. Mind üllataski praktilise õppetunnina kogemus, et kõik ei soovigi pakutavaid teenuseid. Küsimus pole alati teadvustamises, et kodukohandamist saab läbi viia. Kohtasime üllatavalt paljusid, kellele sai serveeritud, et kodukohandamine muudab teie keskkonna turvalisemaks ja teil endal on seal parem olla, kuid kes tahtsid ise hakkama saada. Ehk see hüpotees ei pidanud paika.
Saame ka patsiendi käest uurida, miks haiged ei taha pakutavaid võimalusi alati kasutada?
Arvan, et inimene on peale insulti väga endassetõmbunud ning ei soovi esiplaanil olla. Teda kimbutavad emotsionaalsed probleemid ja ebakindlus. Kõik uue olukorraga kaasnev on harjumatu ja siis tuleb veel keegi võõras koju ning näitab teistsuguseid asju. Eesti inimene tahab ikka omaette olla ja pelgab, ehkki vajaks tegelikult abi.
Kindlasti olete palju ettepanekuid juba edastanud, kuid mida sooviksite patsiendina raviteekonna projekti raames esmalt parandada?
Olen alati öelnud, et see projekt on patsiendi unistus, kuid kindlasti tahaksid arenemist kommunikatsioon ja tehnilised lahendused. Samuti loodan, et insuldiõe ametikoht pole vaid projekti ajaks loodud, vaid jääb kestma ka hiljem.
Seoses tehniliste lahenduste ja juhtumikorraldajaga tooksin lahendusena esile digitaalse juhtumikorraldaja. See nutirakendus täidab juhtumikorraldaja tööd digitaalselt ehk loodud on Regionaalhaigla insuldirakendus, kus patsient või lähedane saavad vastuse erinevatele küsimustele. Nii väheneb ka arsti koormus. Samuti saame vähendada info üleküllust valel ajahetkel, sest küsimused on jaotatud etapiviisiliselt ja kasutaja saab teavitusi automaatselt.
Olen töötanud neuroloogilises rehabilitatsioonis aastast 1995. ja meie prioriteet on olnud värske insult. Oleme pika töö vältel tuvastanud suurimad kitsaskohad ja püstitanud kindlad eesmärgid. Kodusel ravil toimub patsiendi tegevusvõime taastamine maksimaalsele tasemele. Me ei tohi unustada, et patsienti toetab kodus veel üks inimene, kes on tihtipeale sunnitud töölt lahkuma. Pärast taastumist on vaja nii hooldaja kui hooldatav tööle tagasi saada. Patsient võiks ideaalis liikuda meditsiinisüsteemist sotsiaalsüsteemi, sealt töötukassasüsteemi ning lõpuks tööle tagasi.
Üks arendusprojekti lahendusi, mida veel esile tooksin, on insuldikonsiilium või ravimeeskonna koosolek, mille kutsub kokku Regionaalhaigla insuldiõde. Koosolekul osaleb patsient, lähedane, raviarst ja vajadusel erinevad terapeudid. Koosolekul käiakse läbi kõik, mis juhtus – hetkeseis, riskitegurid, miks insult tekkis – ning koostatakse insuldijärgne raviplaan, kus on raviskeem ja erinevad eesmärgid. Tegu on koroonatingimustes huvitava ettevõtmisega. Oleme saanud paljud lähedased ühinema läbi virtuaallahenduste ehk videosilla teel. Tegu on positiivse kogemusega, sest inimesed, kes muidu viibivad haiglas ja ei saa lähedastega kohtuda, saavad koosolekust osa videosilla teel. Koosolek toimub kahel korral: esmaravi lõpus kui inimene viibib veel Mustamäel ja hiljem kolme kuu möödumisel. Inimene kutsutakse meie juurde tagasi, tehakse korduvhindamised ja koostatakse uus raviplaan.
Insuldi kohta saad lähemalt lugeda siit: https://www.regionaalhaigla.ee/sites/default/files/documents/Insult.pdf
Insuldist oleme varasemalt vestelnud ka dr Andrus Kreisiga: https://www.regionaalhaigla.ee/et/tervisepooltunni-podcasti-seitsmes-episood-nuud-kuulamiseks-kattesaadav
Regionaalhaigla raviteekonna projektijuht Triin Naudi rääkis eilses "Ringvaates", kuidas saada maksimaalset taastusravi ning kust saada vaimse tervise tuge ja kogemusnõustamist. Saade on järelvaadatav: https://www.err.ee/1152373/insult-tekitab-palju-teadmatust-ja-hirmu