Südamepauna põletik

Südamepauna põletik ehk perikardiit

Perikardiit on südant ümbritseva kelme ehk perikardi põletik. Sagedasem tekitaja on viirus (gripiviirus, adenoviirus, mumps, Coxsackie viirus, HIV ja hepatiidid), kuid põhjustajaks võib olla ka bakter (sagedamini tuberkuloosi tekitav bakter) või seen. Samuti võib perikardiit tekkida südameinfarkti või südamekirurgia järgselt, südamevigastuse (näiteks noahaav või löök südame piirkonda) järgselt, ravimata neerupuudulikkuse puhul jääkainete kogunemisel perikardile, pahaloomulise kasvaja siirete olemasolul perikardil või rindkere kiiritusravi järgselt. Paljudel juhtudel tekitajat ei leitagi ning haigust nimetatakse idiopaatiliseks perikardiidiks. 

Perikardiidi sümptomiteks on enamasti rindkerevalu ja kõrge palavik. Rindkerevalu on tavaliselt rinnaku taga või vasakpoolses rindkeres, valu on terav ja võib olla nii torgetena kui ka püsiv. Valu võib kiirguda kaela ja/või õlgadesse. Tavaliselt valu süveneb sügaval sissehingamisel, neelamisel, köhimisel või pikali heites ning leeveneb istudes ja ette painutades. Olenevalt põhjustajast võib kaasneda muid nähte. 

Perikardiit tüsistub harva. Peamisteks tüsistusteks on perikardi effusioon ja konstriktiivne perikardiit. Perikardi effusioon on vedeliku kogunemine perikardi moodustava kahe kelme vahele. Kui vedeliku kogus on väike, siis see enamasti kaob paranemise käigus. Kui aga vedeliku kogus on suurem võib see põhjustada õhupuudustunnet. Kui vedelikku koguneb kiiresti ja palju, võib see takistada südame täitumist ja südametööd – seda kutsutakse südame tamponaadiks ning tegemist on eluohtliku seisundiga, mispuhul tuleb vedelik kiirelt eemaldada. Konstriktiivne perikardiit on harv tüsistus ning tekib, kui perikard on tugevalt põletikuline pikka aega, mille tulemusel perikardi kelmed paksenevad ja kõvenevad ning pitsitavad südant. See võib samuti takistada südame tööd. Mõlemad perikardiidi tüsistused võivad tekitada südamepuudulikkust, mille sümptomiteks on kiire väsimine, õhupuudustunne ja jalgade paistetus.

Kuna paljud teised haigused annavad perikardiidile sarnaseid sümptome, siis kasutatakse perikardiidi diagnoosimiseks mitmeid uuringuid: EKG ehk kardiogramm, rindkere röntgenuuring, südame ultraheliuuring (ehhokardiograafia). Arst võib tellida ka magnetresonantstomograafia (MRT) või kompuutertomograafia (KT) perikardi muutuste tuvastamiseks. Vereanalüüsidest otsitakse põletikule viitavaid muuutusi. Vahel harva võidakse ka südant ümbritsevast vedelikust teha analüüse mikroobide tuvastamiseks. 

Perikardiidi ravi sõltub tekitajast. Kõige sagedasemad on viiruslik ja idiopaatiline perikardiit, mille raviks kasutatakse põletikuvastaseid ravimeid. Juhul kui haigus püsib, võib vaja minna ka steroidravimeid. Südame tamponaadi tekkel sisestatakse rindkeresse dreen südant ümbritseva vedeliku eemaldamiseks. Konstriktiivse perikardiidi tekkel võib olla vajalik südamekirurgia perikardi lestmete eemaldamiseks. 

Prognoos sõltub tekitajast. Enamus inimesi paraneb perikardiidist mõne nädalaga. Infarkti ja südamevigastuse järgselt tekkivast perikardiidist võib paraneda ka 1–2 nädalaga. Mõndadel juhtudel perikardiit tekib taas mõne kuu jooksul.