Pealehele
Sel suvel kutsub Regionaalhaigla inimesi osalema aktsioonis „Rattaga tööle!“ ehk valima autosõidu asemel oma igapäevaseks transpordivahendiks tervisliku ja keskkonnasõbraliku alternatiivi – jalgratta. Oma loo räägib Regionaalhaigla psühhiaater Ants Kask.
Alustasin igapäevaselt rattaga töölkäimist 20 aastat tagasi, kui olin järeldoktorant McGilli Ülikoolis Montrealis. Siis tuli küll vahe sisse, sõitsin aastas 20-25 tuhat kilomeetrit autoga ja nüüd Regionaalhaiglas töötades olen taas hakanud rattaga tööl käima, viimased kolm aastat aastaringselt.
Elan töökohast umbes 11 km kaugusel ja see on kiire ja mugav viis tööle jõuda. Hiiu-Merimetsa rattateed kasutades õnnestub nii kevad-sügisesel perioodil kokku hoida isegi töölesõiduks kuluvat aega, samuti on pendelränne rattaga Tallinnas vähem stressi põhjustav kui autosõit. Minu tee kulgeb palju rohealadel ja hea on jälgida looduses toimuvat. Uuringutega on samuti leitud, et töölesõit läbi looduse vähendab vaimset stressi. Minu jaoks see on hädavajalik, sest psühhiaatri töö on üsna pingeline. Kui saan iga päev liikuda, tunnen, et ma ei väsi nii kergesti, suudan paremini keskenduda ja end ühelt tegevuselt teisele ümber lülitada. Regulaarne rattasõit tagab samuti hea füüsilise vormi ilma, et oleks vaja lisatreeninguid – see on efektiivselt veedetud aeg. Rattasõit võimaldab end ka töö- ja argiasjadest välja lülitada, vahel tuleb pähe ootamatult hoopis mõni asjalik mõte ja uus idee. Viimastel aastatel on rattaga tööle sõidust õnnestunud kujundada rutiinne igapäevane tegevus ja sellest on kohe kahju loobuda. Vahel siiski juhtub, et tuleb teha rattavaba päev ja minna tööle autoga.
Rattasõidu plussid on rohkem ikka emotsionaalsed ja tänu sellele on see vast nii köitev. Inimesed muudavad oma käitumist harva ratsionaalsete argumentide põhjal. Ilmselt olulisim on mingilaadne vabaduse tunne ja rõõm liikumisest. Kahtlemata on see sama oluline rutiinne päeva alustamist toetav tegevus nagu hommikune kohvijoomine ja ajalehtede lugemine. Tööle jõudes on vaim ja keha erksad ja on tunne, et midagi olulist on juba korda saadetud. Füüsiline ja vaimne tervis on tihedalt seotud. Juba Freud kirjutas, et ego hakkab arenema kehast, kehalist aktiivsust tuleb vaadelda kui vundamendi ladumist oma vaimsele tervisele. Psühholoogilises plaanis võib rattasõit omada regressiivset ja taastavat funktsiooni, paljudel meist on ju oma varasest lapsepõlvest rattasõiduga seonduvaid positiivseid elamusi ja neid tundeid on võimalik taaskogeda ka hiljem ja uues olukorras. Ning rattasõit teeb ka nooremaks! Kuulun rattaklubisse Redbike, meil on kaks korda nädalas ühised sõidud kas metsas või maanteel, klubi toetab oma ratturite võistlustel osalemist. Ratta seljas on ka tore avastada uusi maid ja paiku, rattareisid on mind viimastel aastatel viinud Kõrgõstani, Usbekistani ja Kesk-Euroopasse.
Rattasõidust on hõlpsasti võimalik kujundada oma heaolu toetav rutiinne tegevus, selle kasu saabub kiiresti ja see rattasõiduga tegelemine ei nõua tegelikult suuri pingutusi.
Kes on orienteeritud ka sportlikele saavutustele, siis on hea teada, et jalgrattasõidu puhul on sobiliku koormuse leidmine hõlpsam (pulsi- ja võimsusandurite abil) ja ka vigastuste risk väiksem kui teiste spordialade puhul. Rattasõiduga saab alustada igas vanuses, sõita saab aastaringselt – füüsilist vormi parandada ja hoida on lihtne. Rattasõidust on võimalik kujundada lihtne ja igapäevane rutiinne tegevus, mida saab võtta mõnuga!