Südameoperatsioon hirmu ei teinud

Üle 50 aasta õpetajana töötanud Helmi Kelle võttis esimest korda elus haiguslehe, kui paar aastat tagasi oli vaja südameklapi vahetamise operatsioonile minna. Ligi viis aastat kestnud südameprobleemid said lahenduse ja praegu tunneb Helmi end hästi. 

“See võis olla 2014. aasta, kui ma tundsin voodis lamades, et süda lõi nii valjusti, nagu lööks voodi all. Esimest korda sattusin EMO-sse, kui sõitsime mehega koju koolist, kus ma töötan. Tundsin, et nüüd ma vajun ära. EMO-s vaatas mind dr Popov ja ütles, et kui verevedeldajat ei võta, siis on halvasti, üldse on väga halvasti, vaja kardioloogi juurde minna. 

Kuna mu mehel oli tuhat haigust, siis mõtlesin, et kõik ei saa ju peres haiged olla, nii et ikka pidasin vastu. Mehel tehti südameklapi vahetus soone kaudu. Kui ta käis dr Palmile ennast näitamas ja ma olin seal kaasas, siis mul hakkas nii paha, vererõhu viskas üles ja süda läks rütmist välja, nii et mind viidi jälle EMO-sse. Siis algasidki mul need EMO-s käigud peale ja ma ei liialda, kui ütlen, et kuu jooksul käisin neli korda, mõnikord ka viis korda EMO-s. Süda lõi 156 korda minutis, vererõhk oli kõrge, see oli õudne, tundsin, et pea vajub tühjaks. 

Mõnikord juhtus nii, et öösel kutsusin kiirabi, nad tulid ja võtsid mind kaasa, haiglas pandi tilguti alla, umbes kella kuueks hommikul sain koju ja kaheksaks läksin kooli tööle. Siis läksin dr Palmi vastuvõtule ja ta ütles, et tuleb teha südameklapi vahetuse operatsioon. Seda oli päris kole teada, samas sain aru ka, et kui arst nii ütleb, siis ega ta niisama seda operatsiooni teha ei taha.

Ma ütlesin dr Palmile, et enne 22. veebruari ma ei tule mitte mingil juhul, sest siis pidasime kooli juubelit. Olen selles koolis üle 50 aasta töötanud, ma ei saanud sinna minemata jätta. Saigi pidu peetud, kõik oli hästi, kuni 27. veebruaril 2019. aastal kutsusin jälle kiirabi ja nad võtsid mu kaasa. Arstid pingutasid väga, tegid isegi elektrišoki, sest süda oli juba nii kaua rütmist väljas olnud, aga sellest polnud abi. 

Siis viidi mind kardioloogiaosakonda, hommikul tuli dr Palm ja ütles, et nüüd ei lähe koju enne, kui teeme operatsiooni ära. Operatsioonipäevaks sai 8. märts, see oli reedene päev, mis ei peaks olema asjade alustamise päev, aga mõtlesin, et asi on juba ammu alanud, nii et jäi reede.

Mäletan, et päike paistis, hästi ilus ilm oli. Küsisin õdedelt, kus pool dr Vähi seisab, nad ütlesid, et paremal ja see oli kõik, mida ma teadsin. Kui ma operatsioonile läksin, siis mul polnud mingisugust hirmu ega muret.

Õhtul ärkasin ja siis hakkas paranemine peale. Pidin palju jalutama ja see ei olnud raske, haav paranes üllatavalt ruttu ära. Kodus taastumine ei olnud ka hull, käid 3 km päeva jooksul ja liigselt end ei koorma.

Kui ma 21. märtsil haiglast välja sain, siis nad ütlesid mulle, et nii kui midagi on, kohe kutsu kiirabi. Pooleteise nädala jooksul pidingi kolm korda kiirabi kutsuma. Siis ma olin natukene pettunud, et no, mis nüüd on siis, kas ei läinudki paremaks? Need kolm korda kutsusin kiirabi, aga aprillist alates enam ei kutsunud ja pole kutsunud siiamaani. 

Ma ei olnud ju selle 52 aasta jooksul kunagi koolist haiguslehel olnud, aga tegin kõik tagasi, olin veebruari lõpust augustikuuni haiguslehel. Siis läksin kooli tagasi, olen siiamaani, mitte küll täiskohaga. Lapsed on toredad ja mulle meeldib, kui mul on, mida teha. 

Ma olen arstidele südamest tänulik, et nad nii kaua minuga mängisid ja mind kurjalt lauale ei tahtnud panna, aga lõpuks ei olnud enam midagi teha. Ilma operatsioonita, ma kujutan ette, et mind ei oleks enam siin. Seetõttu ma olen arstidele väga tänulik. Kogu kirurgiaosakond on minu meelest imeinimesed, mida kõike nad suudavad ja mida üldse teadus suudab.

Nüüd on sellest kaks ja pool aastat möödas. Võib öelda, et ma ei tunne midagi ja ei mõtle sellele, aga teadvuses midagi ikkagi on kogu aeg. Muidugi ma võtan rohtusid, mis on ette nähtud, aga neid ei ole palju. Ma ei karda otseselt midagi, aga ma väga jälgin tervist ja kaks korda päevas mõõdan vererõhku. Raskeid asju ei tohi tõsta, eks mõnikord tuleb ette, aga suuresti ikka hoian ennast.  

Teistele soovitan arste uskuda ja teha, mis arstid ütlevad, sest sellest ei ole pääsu. Südamekirurgia on nii kõrgel järjel ja arstid on imeinimesed, niisugused kuldkäed. Kiirabi kiidan ka, kui nad tulevad, siis nad proovivad sinu heaks kõike teha.”