Pealehele
Urmas Roostar oli enda sõnul varem täiesti tavaline Eesti mees, kes arsti juurde väga ei
sattunud ja kel kaebusi polnud. Kuni ühel hetkel äkitselt jõud kadus ega jaksanud
enam kõndidagi. Otsus teda südame siirdamise nimekirja panna ei tulnud lihtsalt, aga
kui see juba tehtud, saabus uus süda kolme päevaga, justkui jõulukingituseks.
Tekst: Eli Lilles
Urmas meenutab, et tema lugu algas 2017. aasta sügisel: „Ühel päeval tundsin õhupuudust ja
väsimust, jõudu ei olnud. Arvasin, et tegu on külmetuse või kopsupõletikuga. Ootasin paar
päeva, et äkki läheb üle, aga seis halvenes. Kui perearsti juures EKG tehti, arvati esmalt, et
aparaat on katki. Järgmisel päeval tuli samasugune sinka-vonka sealt välja ning siis saadeti
mind juba erakorralise meditsiini osakonda ja jäeti kohe haiglasse. Kui arsti juurde jõudsin,
öeldi, et sellises seisus haiged on tavaliselt juba kümme aastat tablettravi saanud,“ räägib
Urmas ootamatust haigestumisest.
Nõusolek siirdamiseks ei tulnud kergelt
Esmalt viibis Urmas neli kuud Ida-Tallinna keskhaiglas. Sealt juhatas dr Alice Lill ta edasi
Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse dr Pentti Põdra juurde. „Ta ütles kohe, et siin muud varianti
ei ole kui siirdamine,“ meenutab Urmas.
Selle mõttega oli raske leppida ning esialgu ei tahtnud ta siirdamisest kuulda. „Ma kartsin. Et
äkki läheb midagi valesti või jään voodihaigeks teistele kaela peale. Seni sain ikka ise söödud
ja pestud. Lähedased ja sõbrad muidugi ütlesid, et mine tee ära, aga neil polnud ju midagi
karta – neid ei oleks lõikama hakatud.“
Haigestumisest siirdamiseni jäi periood, mille ta veetis vaheldumisi kodus ja haiglas. Tööl
käimine ei tulnud kõne allagi. „Kui vahel mõtlesingi, et läheks õue, siis riidesse saades olin
nii väsinud, et pidin juba uuesti diivanile heitma. Ei jaksanud kõndidagi,“ räägib Urmas.
Kord, kui Urmas oli kontrollis dr Põdra juures, sattus sinna ka teine mees, kellel oli juba
siiratud süda. „Ta oli konkreetne mees, ütles, et kui elada tahad, siis tee ära. Ütles, et midagi
hullu ei ole.“
Süda kolme päevaga
Kui Urmas andis nõusoleku siirdamiseks, tuli kõne end valmis seada kolme päevaga.
„Sõitsime Tallinna, sealt lendasime Soome. Dr Günter Taal lendas Helsingist edasi Taani
doonorsüdame järele.“
Soomes haiglas veetis Urmas kokku kaks nädalat. „Ärkasin kolmandal päeval ja seisund oli
hea. Eks ta alguses oli valus kõik, rinnak on ju lahti lõigatud. Hingata oli valus, köhida oli
valus, naerda oli valus, kõige hullem oli, kui aevastama hakkasid. Aga muidu läks vist hästi:
taastusin hästi ega olnud mingeid tagasilööke. Jaanuaris sain koju ja kui vastu suve arst
helistas, et kontrolli kutsuda, olin tööl. Ta arvas, et kui jaksan juba tööd teha, siis äkki ei olegi
vaja tulla,“ meenutab ta lõikust ning sellele järgnenud aega.
Tagasi „tavalise“ elu juurde
Urmas ütleb, et ta on tavaline Eesti mees, kes elab tavalist elu ning teeb nüüd edasi samu
asju, mida enne haigeks jäämist. Käib tööl ning sõidab palju rattaga: „Jooksmisega läheks
pulss liiga üles, aga ratast kannatab ilusti teha.“
„Kes ei tea, et ma olen siiratud [südamega], ega need ei teagi, et ma haige inimene olen. Kes
teavad, need küsivad, kuidas enesetunne on, tööl muretsevad, kas ma tõsta tohin,“ räägib
Urmas ja selgitab, et otseselt mingeid piiranguid ei ole, tegutseda saab tunde järgi. „Soomes
öeldi, et pärast raskemat töö- või trennipäeva peab järgmine päev olema lepopäivä
(’puhkepäev’).“
Regionaalhaiglaga on Urmas väga rahul. „Mul on Pentti number olemas, võin talle alati
helistada, kui on mingi mure või ravimid ootamatult otsa saavad.“
Täna julgeks ta siirdamist soovitada ka teistele, kes sarnases olukorras.
Pentti Põder
Regionaalhaigla südamekeskuse kardioloog-vanemarst
Südamesiirdamise läbiteinud patsiendid nagu Heli ja Urmas on elavad näited
inimvaimu tugevusest ja lootuse jõust. On ju väga raske elada päevast päeva
teadmisega, et sinu seisund on sedavõrd kriitiline, et ravi ravimite ja seadmetega
ei ole enam piisav, tagamaks aktsepteeritavat elukvaliteeti. Seejuures teades, et
operatsioon, mis sinu elu võiks päästa, toimub suuresti juhuste kokkulangemisel
ehk siis sõltub sellest, kas leidub just sulle sobiv doonororgan. See eristab
südamesiirdamist teistest südamehaiguste ravivõtetest, kus inimeste poolt
loodud ravimid ja aparaadid haige aitamiseks on pidevalt olemas, nii-öelda
“riiulist võtta”. Meie transplanteeritud patsientide kannatlikkus, vastupidavus ja
usk uude algusesse isegi kõige raskematel hetkedel näitab nende erakordset
sisemist tugevust.
Nagu kõikide transplanteeritud patsientide, nii ka Heli ja Urmase puhul, on suur
rõõm näha nende taaspöördumist tavapärasesse ellu. See ongi selle raske ja pika
teekonna suurim ja sügavaim mõte – elada täisväärtuslikku elu, olla olemas oma
perekonna jaoks, näha järeltulevat põlvkonda sirgumas ning tegeleda nende
asjadega, mida elus oluliseks pead ja mille kaudu saad end teostada.
Loomulikult kuulub nende igapäevasesse ellu korrektne ravirežiimi jälgimine ja
ravimite tarvitamine – ent kas ei ole mingi kroonilise haiguse püsiravi ju
enamiku keskealiste inimeste elu pärisosa?
Olgu Heli ja Urmase optimism ja elujõud eeskujuks praegustele ja tulevastele
patsientidele, kel seisab ees sarnane teekond. Nende lood on inspiratsiooniks
kogu meditsiinipersonalile ning kinnitab, et meie tehtud töö on tõeliselt
väärtuslik.