Minutid, millel on elu hind

Heli Lehtsaar-Karma
Fotod: erakogu

Kui pikk on üks minut? Jah, arvudes rääkides on õige vastus 60 sekundit, kuid teinekord tunduvad isegi sekundid lõputud, rääkimata minutitest. Just seda tunnet – et iga minut on väga pikk – elas läbi 20-aastane Aleksander Varjagin, kes elustas mullu ühel detsembrikuu hilisõhtul oma isa.

Aleksander meenutab, et tema 71-aastane isa Stanislav kaebas varem sagedase lihasnõrkuse, söögiisu ja janu puudumise ning meeleolulanguse üle. „Pidime minema arsti juurde ja asja selgeks tegema. Arstid ütlesid, et vereanalüüsid näitasid mõningate vitamiinide puudust veres, samuti kõrget kolesteroolitaset, kilpnäärme probleemi ja vere paksenemist. Isale määrati tabletid, et toetada kilpnäärme toetamiseks vajaliku joodi tootmist ning hoida vere paksenemine ja kolesteroolitase kontrolli all,“ kirjeldab Aleksander isa tervise olukorda.

Kuid nagu pahatihti juhtub, lõpetas Stanislav pärast seda, kui hakkas end paremini tundma, tablettide võtmise. Tagajärg ei lasknud end oodata – sage surumistunne rinnus. Aleksander mäletab, et siis hakkas isa taas tablette sööma, kuid uuesti arsti juurde ei läinud, et surumistunde põhjus välja selgitada.

Saatuslik detsembriöö

„Ja siis juhtus õnnetus – isa süda seiskus trombi tõttu, ta sai laiaulatusliku südameinfarkti,“ teab Aleksander diagnoosi. Kuidas see kõik juhtus, mäletab ta samuti täpselt. Tol detsembriõhtul oli Aleksander ema ja isa juures, kui kuulis kella üheteistkümne ajal õhtul teises toas isa karjumist – õhku ei ole! Kohale tormanud poeg leidis isa voodis teadvuseta lamamas.

„Ma ei tundnud emotsioone, sest sain aru, et mul on kaks varianti: kas paanikasse minna ja inimene kaotada või ta päästa. Helistasin kiirabisse, nad hakkasid kohe küsima, mis juhtus. Ütlesin, et inimene on teadvuseta, ei hinga – mida teeme? Öeldi, et on vaja elustada. Ega ma tol hetkel täpselt aru ei saanudki, mis toimus, aga kui arst ütles, et peab elustama, siis tähendab, peab elustama. Panime isa põrandale lamama ja elustasin teda kuni kiirabi saabumiseni,“ kirjeldab Aleksander, lisades, et kiirabi saabus viie minutiga. „Minu jaoks oli iga minut väga pikk aeg, iga sekund oli midagi uskumatut,“ meenutab ta veidi rohkem kui poole aasta tagust detsembriööd.
Igaüks võib elu päästa

Aleksander elustas isa täpselt nii, nagu juhised ette näevad – tegi 30 korda südamemassaaži ja seejärel kaks korda suust suhu hingamist. Toona 19-aastane noormees teadis, mida teha, sest oli autokoolis läbinud esmaabi kursuse, kus ka elustamist õpitakse. Kuid kas tema arvates suudaks elustada ka inimene, kes koolitust pole saanud? „Arvan küll, et saab hakkama, kui näiteks Häirekeskus telefoni teel juhendab. Kui selgitatakse õigesti ja selgelt, võib igaüks teise inimese elu päästa,“ leiab Aleksander.
Niisiis õnnestus Aleksandril südamemassaaži ja suust suhu hingamist tehes kiirabi saabumiseni isa vereringe toimimas hoida ja kuigi südamemassaaži käigus murdusid isa ribid, oli see väike kaotus võrreldes suure võiduga – isa ei vandunud surmale alla. Kohale saabunud kiirabi võttis elustamise üle ja viis patsiendi seejärel Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse meedikute hoole alla. Pärast pikka ravi ja taastumist on isaga taas kõik hästi. „Olen kõigile, kes aitasid, väga tänulik! Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on väga head arstid,“ ei hoia Aleksander kiidusõnu tagasi.
 

Kõige halvem variant on mittemidagitegemine

Stanislav Varjagini elu päästis tema poja Aleksandri kiire ja oskuslik tegutsemine, sest hoolimata sellest, et kiirabi jõudis kliinilises surmas Stanislavi juurde viie minutiga, on inimese ellujäämise ja tervenemise seisukohast väga oluline elustamisega viivitamatult alustada.

Kui inimene viibib kliinilises surmas ehk ta süda ei löö ja hingamine on katkenud, on tema elustamine võimalik üldiselt kuni viie minuti jooksul pärast hingamise ja vereringe (südametegevuse) lakkamist. „Kliinilise surma korral tekib organismis hapnikupuudus ja selle suhtes on kõige tundlikumad ajurakud – mida kauem on aju hapnikuta, seda halvem. Südame võime pärast küll käima saada, aga aju on selleks ajaks pöördumatult kahjustunud,“ selgitab Põhja-Eesti Regionaalhaigla südamekeskuse kardiointensiivravi osakonna juhataja, kardioloog Viktoria Krjukova, miks on kohe elustama asumine ülioluline.

Võtmetähtsusega lähedased

„70% kliinilistest surmadest juhtub kodus, nii et eelkõige saavad aidata lähedased. Esimese asjana tuleb helistada Häirekeskusesse ning tagada, et kiirabi saaks korterisse või majja sisse. Seejärel tuleb hakata elustama. Häirekeskus juhendab, mida ja kuidas teha, nii et elustamisega saavad hakkama ka need, kes pole seda õppinud. Oleme inimestelt saanud tagasisidet, et Häirekeskuse juhistest on kasu,“ kinnitab südamearst Krjukova, kelle juhitavas osakonnas viibib aastas kokku poolsada inimest, kes kliinilisest surmast elule äratatud.

Seega ei maksa karta mitte seda, et elustades tehakse midagi valesti, vaid seda, kui üldse elustama ei hakatagi. „Mulle meenub kaks kurba lugu. Üks noor naine kukkus ülekäigurajal kokku, aga keegi ei andnud talle abi. Kiirabi tõi naise haiglasse ja ta jäi elama – ilmselt päästis see, et ta oli noor ja noore inimese aju on plastilisem, aga tema taastumine kestis kaua. Teine lugu oli ühel suurel peol, kus peojuht kukkus saali ees kokku ja samuti keegi abi ei andnud. See juhtum lõppes kahjuks inimese surmaga,“ kirjeldab dr Krjukova tegematajätmise tagajärgi.

Kuidas elustada?

• Elustama asudes peab asetama abivajaja selili kõvale pinnale.
• Kuigi juhendi kohaselt tuleb teha 30 korda südamemassaaži (keskmiselt kaks vajutust sekundis) ja seejärel kaks korda suust suhu hingamist, ei ole viimane tingimata vajalik, sest silmas tuleb pidada ka piisknakkuse ohtu.
• Piisab südamemassaažist, sellest on suur abi, sest südamemassaaž tagab vereringluse!
• Tasub teada ka seda, et juhendi järgi peaks elustatava rindkere südamemassaaži ajal iga vajutusega 5‒6 sentimeetrit allapoole vajuma, aga kui elustajal kogemust pole, on seda küllalt keeruline järgida. Seetõttu tuleks tegutseda nii, nagu oskusi ja jõudu on, sest sellest on kindlasti rohkem kasu kui mittemidagitegemisest.
• Mis seal salata, jõudu ja vastupidavust läheb elustades üksjagu vaja, sest südamemassaaži tegemine on füüsiliselt raske ning juba paari minuti pärast hakkab tegevuse efektiivsus vähenema – siis on hea, kui teine inimene saab abivajaja elu päästmise üle võtta.
• Elustada tuleb seni, kuni abivajaja hakkab hingama, või kiirabi saabumiseni.

Allikas: dr Viktoria Krjukova

Kuula ka podcast'i!
Kuidas õigete võtetega elustada? Kuidas peatada verejooksu? Millal pöörduda EMO-sse? Nendel ja mitmetel teistel esmaabi puudutavatel teemadel arutlevad dr Ralf Raava ja õde Ruth Kastanje saatejuhi Stina Eilseniga Regionaalhaigla podcast'is “Kas peaksin pöörduma EMO-sse”. Saadet saad kuulata siin.