Mask kaitseb

16. novembrist kehtib riigis maski kandmise kohustus, ent ühiskonnas leviv poleemika pärsib rakendatud meetme efektiivsust. Millised on poolt- ja vastuargumendid? Uues saates räägime maski kandmise olulisusest Regionaalhaigla juhatuse liikme ja ülemarsti dr Peep Talvinguga. „Maskid mitte ainult ei piira nakkuse levitamist, vaid vähendavad ka nakatunult saadavat doosi, mis võib anda asümptomaatiliselt kulgeva haiguse. Kui palju on meil tarvis uuringuid selleks, et teada, kas turvavöö päästab meid liikluses õnnetusest, kas päästevest on efektiivne? Kui palju on meil vaja randomiseeritud uuringuid? Tähtsaim meede on hoida distantsi, kuid kui see pole näiteks kinos, teatris või poes võimalik, siis peame kandma maski,“ kinnitab dr Talving.

Kuula uut episoodi siit: https://soundcloud.com/regionaalhaigla/maski_kandmise_olulisusest

Leia meid ka Spotify keskkonnas: open.spotify.com/show/5KySGcL5lfjrZe29fnXDBQ

Terviseameti statistika põhjal võib jääda mulje, et sügisene laine on tunduvalt leebem. Ehkki positiivsete üldarv on suurem, on hospitaliseerituid ja surnuid kevadega võrreldes vähem. Kas seekordne laine on tegelikkuses vähem ohtlik?

Haigus on täpselt sama, kuid esimene ja teine laine saabusid erinevalt. Esimene laine tuli kiiresti, varjatud nakkusega, meie infektsiooni kontrollimeetmed olid piiratud. Maske, kindaid ja kitleid oli liiga vähe, täna aga juba piisavalt. Testimisvõimekus oli kehvem ja teistest riikidest saabuv nakkus sundis kasutusele võtma ranged meetmed, sealhulgas sulgema riigi 8-9 nädalaks. Riigi sulgemine on efektiivseim meetod epideemia peatamiseks.

Teise laine ajal oleme otsustanud olla selektiivsemad, üritame viirusega mängida. Proovime hoida huviringid, koolid ja teatrid lahti. See on äärmiselt oluline. Samaaegselt peame ka tagama plaanilist ravi, mille defitsiit on endiselt tuntav. Oleme kompromissiteel ja üritame hakkama saada.

Esimese laine ajal sattus risttöö tõttu nakkus suhteliselt kiiresti hooldekodudesse, mida teise laine ajal on suudetud pisut edasi lükata. Siin ja seal siiski hooldekodudesse ka nakatumine jõuab, näiteks Rapla hooldekeskus, kus nakatusid kõik kliendid. Risttöö ongi suur murekoht. Palju on ka koolitusi ning ühest varjatud nakkusega inimesest piisab, et rohkelt töötajaid koheselt rivist välja lüüa. Nii tekib personalipuudus hooldekodudes ja haiglates.

Teine laine tuleb suurem, pikem ja laiem. Surmajuhtumeid oli esimese laine ajal ca 60 ja praeguse laine ajal oleme näinud üle 10 surmaga lõppeva juhtumi. Kahjuks me ei piirdu selle arvuga. Nakatunute arv on juba praegu oluliselt suurem, seda ka testimisvõimekuse paranemise arvelt. Ehk haigus on sama aga epidemioloogiline dünaamika on erinev.

Osades Lääne-Euroopa riikides kehtestati juba kevadel ranged meetmed, k.a maski kandmise osas, kuid haigusjuhtumid on taas laes. Kas meetmed polnud piisavad, et olukord kontrolli alt jälle väljus?

Maskide lugu pandeemias on pikk ja alles arengujärgus. Viiruse leviku alguses ei olnud me teadlikud ei selle olemusest ega maskide vajalikkusest. Toetume põhidogmale, mille kohaselt nakatavad inimesed kõige rohkem 24-48h enne haigusnähtude ilmnemist. Kellelegi ei ole aga bussis, teatris või töökollektiivis otsaette kirjutatud, et 24h pärast ilmnevad sümptomid. Siit argument maskide ennetavaks kandmiseks. Maskid pidurdavad kindlasti pritsmete tekkimist, piiravad aerosoolide levikut. Meie hingamisteedest pärinevate pritsmete hulk sõltub sellest, kas hüüame või räägime vaikselt, milliseid häälikuid kõnes kasutame. Pritsmed lenduvad kuni kahe meetri kaugusele. Aerosoolid on väiksemad pritsmekesed, mis liiguvad õhumassidega ja kannavad samuti endas viirust.

Kuidas panustab mask pandeemia kontrollimisse? Alustan suhteliselt pisikestest, ent huvitavatest uuringutest. Umbkaudu pool aastat tagasi ilmus artikkel kahest Missouris töötavast juuksurist, kes oma juuksurisalongis sümptomaatiliseks muutumise perioodil teenindasid 139 klienti. Selle aja jooksul nakatasid nad tagaruumides kontoritöötajaid ja kolleege, kuid 139-st kliendist ei nakatunud ükski. Miks? Nii juuksurid kui kliendid kandsid maske. On see juhus või maskide funktsioon tekitada kahepoolne barjäär? Uuring tekitas infektsioonikontrolli ühiskonnas palju kakofooniat.

Mainin ka siinkohal, et meil pole randomiseeritud uuringut ehk me ei vaata aastate lõikes maski kandvat New Yorki ja maskita Bostonit ning ei võrdle kui palju on surnud ja kui palju mitte. Uuringud tulevad väga pika töö tulemusel, kus randomiseeritakse sarnased grupid, riskid ja ühiskonnad. Et see on keeruline protsess, siis vaadataksegi laboriuuringuid, suuri seireuuringuid ja epidemioloogilisi uuringuid. Maikuus ilmus mainekas Ühendriikide teadusajakirjas Proceedings of National Academy of Sciences artikkel, mis analüüsis turvameetmete paketti Wuhanis, Lombardias ja New Yorgis. Üldiselt on raske eristada koos rakendatud meetmete efektiivsust. Kas enim aitas distantsi hoidmine, maskide kandmine või kodus püsimine? Ent nii palju, kui andmeid suudeti analüüsida, tundus, et maskide kasutuselevõtuga hakkas ka pandeemia raugema. Tegu oli tugeva signaaliga. Eesti Teaduste Akadeemia ja kogu meeskond jõudis järeldusele, et viirus levib aerosoolide kaudu, tegu on õhklevinakkusega ning maskid aitavad.

Me kõik mäletame kruiisilaev Diamond Princess, kus inimesed ei kandnud maski ja positiivse tulemuse saanud olid sümptomaatilised. Kuid ühel Argentiina kruiisilaeval, kus reisijatele anti maskid, olid 80% asümptomaatilised. Samuti Ameerika lennukikandja Theodore Roosevelti puhul, mis peatus kolde tekkimise tõttu Guamis, leiti, et tänu maskidele olid 70% nakatunuist asümptomaatilised. Siit saame järeldada, et maskid mitte ainult ei piira nakkuse levitamist, vaid vähendavad ka nakatunult saadavat doosi, mis võib anda asümptomaatiliselt kulgeva haiguse.

Kui palju on meil tarvis uuringuid selleks, et teada, kas turvavöö päästab meid liikluses õnnetusest, kas päästevest on efektiivne? Kui palju on meil vaja randomiseeritud uuringuid? Tähtsaim meede on hoida distantsi, kuid kui see pole näiteks kinos, teatris või poes võimalik, siis peame kandma maski.

Tundub, et Aasias on viirus suures osas kontrolli alla saadud, sest kasutusele on võetud ranged meetmed, eriti Hiinas. Meie demokraatlikus ühiskonnas ollakse tunduvalt leebemad. Kas viiruse leviku peatamisel on efektiivsem rangus ja vabaduse piiramine või vabam, südametunnistusele rõhuv lähenemine?

Olen täiesti veendunud, et raske pandeemia kontroll ei ole demokraatlik protsess. Peab olema nagu sõjaväes, kus annad konkreetse käeviipega korralduse, see täidetakse ja sa kontrollid tulemust. Demokraatia mängimine ja venivad läbirääkimised ei too lahendust. Üks Ameerika president on öelnud, et kõige parem on õigel ajal tehtud õige otsus. Teine valik on teha vale otsus õigel ajal. Kõige halvem variant aga on üldse mitte otsustada ja lükata see teadmatusse kaugusesse. Traumakirurgina olen sellega täiesti nõus, et otsustamatus on kõige hullem. Vale otsust saab vähemalt hiljem revideerida ja heastada. Praegu tulebki otsuseid teha, sest muidu pöörab asi halvemuse poole.

Aasia näol on tegemist väga kuuleka ühiskonnaga (vahel ka vales suunas). Nad näevad probleemi ja reageerivad. Vaadates Jaapanit, Taid ja Singapuri, siis riigid on küll lukus, kuid inimesed kannavad maske ja olukord on kontrolli all.

Euroopas on erinev suhtumine. Lombardia plahvatuses esimeses laines polnud ka midagi imestada, sest tegu on väga tihedalt asustatud piirkonnaga, kus on palju suhtlemist. Sarnaselt New Yorgi, Chicago ja Detroitiga, kus samuti toimus äge levik. Maskide kandmine nendes kohtades polnud kaugeltki 100%. Suvine uuring näitas, et tihedalt asustatud piirkondades kandsid 50% maske. Praeguseks on number tõusnud 74% peale aga see pole 100%. Siin saame tõmmata paralleeli vaktsineerimisega. Tuleb vaktsineerida vähemalt 80% populatsioonist, et saada efektiivset tulemust. Sarnaselt peaksime maskitama 80% populatsioonist, et vältida riigi lukku keeramist. Seda näitavad mitmed uuringud ja tegu on mõttekohaga meile kõigile.

Kas maskide soovituslikuna hoidmine on õige otsus või peaks see olema kohustuslik?

Mõistan, et meie demokraatlik riigikorraldus ja seadusandlus ei luba maske kohustuslikuks teha, kuid Läti ja teisedki riigid on sellega hakkama saanud. Eriolukorras peab see olema meie kõigi kohustus, mõne erandiga näiteks väikesed lapsed, kelle nakatumine on madalaprotsendiline. Teised aga võiksid end kokku võtta ja kanda kuu aega maske.

Ehk maskide kandmine tuleks muuta kohustuslikuks. Me ei pea trahvima, kuid me monitoorime ja kohaldame verbaalseid meetmeid. Kui need ei tööta, siis vahest lisandub ka rahaline trahv.

Rääkides maski kandmise kultuurist, on palju kriitikat saanud Lääne-Euroopa riikides toimuv, kus maskid on midagi formaalset. Inimesed maski efektiivsusesse ei usu, kuid et neid jälgitakse ja kontrollitakse, siis võtavad nad taskust korduvalt kasutatud nartsu välja ja panevad ette. Formaalselt oleks nagu kõik korras aga sisulist abi sellisest maskist ei ole. Milline on maski kandmise hea tava, et kaitsta nii ennast kui teisi?

Oluline on eristada kahte maskikasutuse tüüpi. Esimene on maski kandmine ühiskonnas, näiteks poodides, bussis, tänavatel. Nõuded on väiksemad ja korduvkasutatav tekstiilmask täiesti piisav, kui neid 60°-100° vees pesta. Hea oleks omada kahte maski: üks on kaasas ja teine läheb pessu. Nii töötab koldekontroll teiste suhtes piisava efektiivsusega.

Haiglas aga on kõrgendatud nõudmised. Me kasutame kirurgilisi maske, FFP2 ja isegi FFP3 maske. Peame hoidma maske puhtana ja vahetama neid iga päev.

Kui mask on olnud taskus või kotis, siis loomulikult on ta kontamineeritud. Märjaks saades märgab ja nakatab mask pindasid. Pandeemia kontrollimise esimene prioriteet siiski ei ole pindadelt saadava nakkuse piiramine, vaid viiruskolde kontrollimine. Peame looma barjääri, et poes käies mitte nakatada 10-20 inimest.

Juhendid maski kasutamiseks on olemas kõigil suurtel organisatsioonidel, näiteks WHO-l. Ei pea olema neurokirurg või tuumafüüsik, et süveneda ja teha selgeks miinimumnõuded maski kasutamiseks. Me saame kõik sellega kenasti hakkama.

Kevadine retoorika oli märksa rangem. Räägiti, et pärast joomist või söömist peaks uue maski võtma ja ühekordseid maske ei tohi mitu korda ette panna. Nüüdsed nõuded näivad leebemana.

Jällegi sõltub, millest me räägime. Kas töökollektiivist haiglas või väljaspool haiglat. Meie haiglas vahetame pärast söömist maski. Usun, et meil on kolm maskivahetust päevas normaalne. Kui ma töötan bussijaama kassas, siis võin rahulikult puhast tekstiilimaski kasutada. Toiduajaks võtan selle ära. Siin võiks muidugi mõelda ka sellele, et kui tööpere istub ühte lauda einestama, siis nakkuse leviku risk jällegi tõuseb. Tasub mõelda hajutamisele või minna toidupakkide peale ja süüa eraldi. Mõnevõrra on aga nõuded leebemad ja mõistlikumad tõesti, peaasi, et mask oleks puhas.

Kuidas on lugu maski kandmisega vabas õhus? Kui viibida hea õhuvahetusega kohas ning mõelda, et varsti on ka väljas miinuskraadid, siis kas distantsi hoidmisest piisab?

Olen sellega täiesti nõus, sest aerosoolid lahjenduvad vabas õhus ning maski kandmine ei ole vajalik. Kõik muud reeglid peavad siiski rakenduma, haigusnähtudega püsi kodus ja testi end esimesel võimalusel. Kui räägime aastavahetusel toimuvast Vabaduse väljaku kontserdist ja sellest kui palju inimesi sinna kokku lasta, on risk jällegi suurem. Väga vabalt võib üks nakatunud inimene oma köhimisega osutuda ohtlikuks koldeks end ümbritsevale 20-30 inimesele. Üldiselt aga on vabas õhus viibides risk tõesti oluliselt väiksem, sest õhuringlus on parem ja aerosoolid ei kontsentreeru inimeste ümber.

Vaadates nii kevadisi kui praeguseid koldeid, siis üllatavalt palju on meelelahutusürituste koldeid nagu peod ja sünnipäevad. Miks kipub nakkus just pidulikel viibimistel levima?

Vastus on küllaltki loogiline. Peol on tihti vali muusika, ei kuule, mida teine räägib, nõjatud lähemale ja tõstad häält ning pritsid välja rohkem aerosoole. Rolli mängib ka alkohol, mille tõttu inimesed kaotavad reaalsustaju ja tunnevad end vabamalt. Sellest johtuvalt tekivad ka viiruskolded. Lisaks peokohtadele, kus inimesed on lähestikku ja ebakained, on kindlasti ohtlikud ka spaad. Täiuslik retsept viiruse levikuks.

Ehkki peaminister on kutsunud inimesi üles jõuluüritusi mitte korraldama, siis ometi juba tehakse plaane. Kas on võimalik vastutustundlikult jõululauas lähedastega istuda või peaks tähistamise rahulikku aega lükkama?

Mõeldes enda 80-aastastele vanematele, siis mina neid sel aastal jõulupidudele ei kaasa, nende endi tervise pärast. Üldiselt aga, kui kutsuda külla 6-10 inimest, esimese astme sugulast ja oma perekond, kui kõik on vastutustundlikud, mõtlevad, kellega nad kontaktis on olnud ja jälgivad haigusnähtusid, siis ma ei näe probleemi. Mõistlik oleks mitte kaasata vanavanemaid ja hoida piirarv väiksena.

Segaseks jääb ka lähikontaktsuse teema. Sageli tuleb ette olukordasid, kus pereliige või töökaaslane ütleb, et tuttav puutus kokku COVID-19 positiivse inimesega, neil endal positiivset tulemust pole aga kontakt oli. Kas haigus levib üle ühe astme?

Üle ühe astme pole nakatumisrisk väga suur. Ja inimene, kellel oli lähikontakt koroonapositiivsega, mis kestis üle 15 minuti ja oli lähemal kui kaks meetrit, peaks olema kodus karantiinis. Kui oled ebakindel, pane mask ette.

Kokkuvõte Teie jutust on siis selline, et mask on hädavajalik nii enda kui teiste kaitsmiseks. Kevadine retoorika, et tekstiilmaskid ei pea teatud suurusega osakesi kinni, ei pea tegelikult paika. Uuringud on näidanud, et isegi kui nad 100% ei kaitse, siis inimesed haigestuvad kergemalt, kuna püüavad kinni väiksema doosi. Maski kandmine on rangelt soovituslik, sest kui piisav hulk inimesi seda teeb, saavutame kriitilise massi, mis haigust vaos hoiab. Kui maski kannab liiga väike hulk inimesi, alla kahe kolmandiku populatsioonist, ei ole see haiguse kontrolli all hoidmiseks piisav. Doktor Talving, kas teil on veel soovitus, mida inimestele südamele panna?

Et mitte end korrata, siis kõik meetmed on olulised. Tahaksin seda südamele panna kõigile neile, kes kirjutavad arstidele, saadavad küsimusi, nõuavad tõenduspõhisust, randomiseerituid uuringuid, süstemaatilisi ülevaateid, metaanalüüse maskide kohta. Võtke aeg maha, et mõista: kõik meetmed on vajalikud, et pandeemiat kontrollida ja vaktsiinini vastu pidada. Vaktsiini tulek ei ole iseenesest lahendus, sest efektiivseks karjaimmuunsuse tekkimiseks on vaja vaktsineerida vähemalt 80% elanikkonnast. Vaktsiini loomine on ka pikk protsess, mitte metafüüsika ja selle viimine kõigi vajajateni võtab aega. Vaktsiin ei ole lahend, vaid vaktsineerimine on lahend. Kui järgmise aasta jooksul suudame vaktsineerida 60-80% inimestest, siis on juba hästi. Seni peame aga vastu pidama. Kutsun kõiki üles olema kaasosalised ja mõtlema hoolikalt, kuidas  jõulud ja aastavahetus vastutustundlikult veeta. Kandke maski.

Vaata lisaks: https://www.koroonakriis.ee/maskid-ja-ennetus