Haigusest toibudes tuleb endale aega anda

Aare Heinla: „Haigusest toibudes tuleb endale aega anda.“

Helistan Aarele ühel kolmapäeva õhtupoolikul, et uurida, kuidas läheb ja kas tervis korras. „Mul on natukene kiire, lähen just golfi mängima,“ vastab Aare energiliselt. Nüüd juba aastaid tagasi rabas mehe jalust ootamatu ja raskekujuline infarkt autoroolis. 

See oli pime ja sügisene 26. novembri õhtupoolik. Terve elu ettevõtjana tegutsenud, väga sportlik ja aktiivne kolme lapse isa sõitis tipptunnil tiheda liiklusega Järvevana teel, kui teadvuse kaotas. Kuidagi õnnetus abikaasal, kel juhilubasid ei ole, auto käsipiduriga peatada ja tee äärde juhtida ning kohe kiirabi kutsuda. Kiire tegutsemine on infarktist toibumisel võtmetähtsusega, õigeaegselt abi saades on võimalus tervenemiseks väga suur.

Reanimobiil saabus paari minutiga ja siis algas juba võitlus elu nimel, kohale kihutanud Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja dr Vassili Novak ei kaotanud lootust ning elustamine toimus kohapeal seni, kuni patsient sai stabiliseeritud, reanimobiili paigutatud ning algas sireenidega sõit haigla suunas. „Minu jaoks siinkohal filmilint justkui katkeb, edasist mäletab ma alles nädala pärast, kui hakkasin haiglavoodis vaikselt toibuma. Arstidele olen tohutult tänulik, surmasuust pääsemine ei ole ju naljaasi.“

Miks see juhtus, mis mõtteid kogetu tagantjärele tekitab? 

Aare tuli päev enne infarkti Soomest suusalaagrist ja seal toimus väga intensiivne treening – hommikul 30 km ja päeva teises pooles 20 km hoogsat suusatamist, õhtul saun ja väike pidu. Suusatamine, triatlon, golf, lisaks 42 töötajaga firma juhtimine. Tööpäevad hommikul varavalgest kuni hilisõhtuni, pingelanguseks kõva trenn iga päev.

„Sporti väga tugevalt tehes ei pööranud ma tervisele mingit tähelepanu,“ nendib ta nüüd. Aare soovitab kriitiliselt suhtuda erinevatesse sportimisele kaasaaitavatele ergutitele – seerumid, geelid, toonikud, mis on levinud, et paremat tulemust saavutada. Pigem tasub neid vältida, kui ei ole eelnevalt põhjalikult lugenud ja uurinud.

Ka peale infarkti oli raske leppida, et nüüd tuleb ellu rahulikumalt suhtuda. Haiglast välja saades püüdis ta endise hooga eluga edasi minna ja tormas kohe suusarajale, aga võhm ei olnud enam endine. See tekitas omakorda suure stressi. „Paar kuud oli olukorraga väga raske leppida, vend soovitas mul meelerahu leidmiseks reisi Indiasse,“ meenutab Aare. Oma lähedastele on ta eriliselt tänulik, et need püsisid kogu raske aja vankumatult ta kõrval. Kui tormlemisele järgnes ei tea kuidas tekkinud rangluu murd, sai Aare aru, et see on justkui kindel hoiatus. Teistele raskest haigusest taastujatele on tal kindel sõnum: „Haigusest toibudes tuleb endale aega anda!“