Artikkel ilmus Regionaalhaigla ajakirjas https://issuu.com/regionaalhaiglaajakiri/docs/perh_01_2022_pages/12
Dr Peep Laanmets juhib 1. jaanuarist invasiivkardioloogia osakonda.
Meie osakond peaks kujunema Eesti juhtivaks invasiivkardioloogia keskuseks, kus saab teha kõiki tänapäevaseid protseduure.
Regionaalhaiglas on olemas kõik võimalused, mida ägeda infarkti raviks vaja. Tehnikaga oleme tänapäevaselt varustatud, meil on olemas praktiliselt kõik olulisemad diagnostika- ja interventsioonivahendid. Näiteks just enne seda intervjuud tegime teist korda soonesisest „lubjapuurimist“ kõige uuema seadme, rotablaatoriga, mida Eestis kasutatakse pärgarterite lubjast puhastamiseks seni ainult meie haiglas. See meetod juurdub ilmselt osakonna rutiinsesse tegevusse, seda võib vaja minna ehk 10–30 korda aastas tugevasti lupjunud veresoonte ravis. Litotripsia ehk soonesisene pulsslõhustamine on meil juba üpriski tavaline protseduur, mida teeme 20–30 korda aastas, ja arvatavasti selle kasutus suureneb.
Ravikvaliteedi parandamise üks tee on suurendada invasiivse piltdiagnostika osakaalu. Piltdiagnostikat oleme juba teinud ja hakkame aina rohkem kasutama, eelmisest aastast on intravaskulaarne ultraheli (IVUS) ja optiline koherentstomograafia (OCT) ka haigekassa hinnakirjas. Teisisõnu, saame pärgartereid seestpoolt vaadata soonesisese ultraheliaparaadiga. Optiline koherentstomograafia ehk OCT võimaldab soont seestpoolt vaadata veel täpsemini: kui sinna on näiteks paigaldatud stent, siis kas see on korralikult soone seina vastas, kuidas asetseb lubinaast, kas on soonesisest trombi. Lisaks teeme järjest sagedamini soonesisest füsioloogilist hindamist (fractional flow reserve, FFR), mis aitab planeerida vahepealse raskusastmega ahenemiste ravitaktikat.
Minu isiklik huvi on krooniliste pärgarteri sulguste operatsioonid. See on meie töö kõige keerulisem osa, teeme neid 50–60 korda aastas ja meie edukus 90–95% on täiesti maailmatasemel. See on see tipptase, mis teeb invasiivkardioloogia huvitavaks ja mida käin ka Euroopa keskustes teistele õpetamas.
Teine põnev tänapäeva suund on aordiklapi paigaldamine kateetri kaudu (TAVI). 2020. aastal oli meil 17 klapipaigaldamise protseduuri, 2021. aastal juba 44, tänavu võiks neid tulla 50–60. Samuti loodame rohkem paigaldada kodade kõrvakese sulgureid kõrge tromboosiriskiga patsientidele, neid protseduure oli eelmisel aastal seitse. Püüame ennast koolitada Euroopas, teha järjest keerulisemaid protseduure. Ka mitraalklappide puudulikkust saaksime ravida ilma lahtise operatsioonita.
Üldse muutub strukturaalne südamehaiguste ravi järjest rohkem väheinvasiivseks: lahtise operatsiooni asemel on võimalik teha invasiivkardioloogiline protseduur. Patsient kipub ikka eelistama vähem invasiivset meetodit, kui sama raviefekti saab ilma lahtise operatsioonita. See muutus on toimumas eriti viimastel aastatel ja meil on palju tööd ees, et suurendada Eesti arstkonna teadlikkust nüüdisaegsete ravimeetodite kättesaadavusest Regionaalhaiglas. See ei ole ainult kardioloogide teema, me peame ka teiste erialade arstide, näiteks neuroloogide, gastroenteroloogide ja sisearstide teadlikkust tõstma selles vallas, millistele patsientidele mingi meetod sobib.
Meie, invasiivkardioloogide, patsiendiks ei taha keegi ju vabatahtlikult saada. Kõik teavad, et palju sõltub ka enda valikutest: hoiduda suitsetamisest, hoida kolesteroolitase normis ja nii edasi. Samas invasiivkardioloogina ütlen, et inimene võib ka väga õigesti elada ja ometi ei anna see tagatist, et veresooned ei lupju. Geneetika eest ei põgene keegi. Naljaga pooleks: eks meil peab ka tööd olema. Kui lupja soontes üldse poleks, siis peaksime ametit vahetama!
Invasiivkardioloogia osakonna juhataja dr Peep Laanmets
- Pärast ülikooli asus ta Regionaalhaiglas tööle alguses kardiointensiivravi osakonnas, seejärel järjest rohkem invasiivkardioloogia osakonnas.
- Dr Laanmets sõidab juba kümmekond aastat mootorrattaga. „Ju see jäi mul nooruses välja elamata. Sõidan lihtsalt oma lõbuks, motoklubisse ei kuulu.“ Teiseks hobiks on tal sportlaskmine ja ta on ka Eesti IPSC klubi liige.
- Tantsuõpetajast abikaasaga kasvatavad nad nelja koolilast, kel vanust 7–15 aastat.