Pealehele
Takutsubo sündroomi haigestumus on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud ja seda seostatakse nii kõrgenenud stressitasemega ühiskonnas kui ka paremate diagnoosimisvõimalustega.
Aet Saar, regionaalhaigla arst-resident, Tartu Ülikooli teadur
Takotsubo sündroomile andis nime Jaapani kardioloog Hikaro Sato, kes kirjeldas esimesena taaspöörduvat vasaku vatsakese düsfunktsiooni reaktsioonina stressirohkele sündmusele (Sato et al. 1990). Haigusele iseloomulik südamelihase kontraktsioonihäire – tipu akinees koos basaalse segmentide hüperkineesiga – meenutab röntgenpildil traditsioonilist kaheksajalgade püüdmiseks kasutatavat anumat ning tabav nimetus on siiani laialdaselt kasutusel, kuigi räägitakse ka stress-kardiomüopaatiast. Takotsubo sündroomi korral südamelihase normaalne kontraktiilsus enamasti taastub ja sellest lähtuvalt on haigust peetud iseparanevaks ja healoomuliseks. Paraku on viimastel aastatel ilmunud uuringud näidanud, et nii lähi- kui ka kaugtüsistusi esineb ligikaudu sama palju kui ägeda müokardiinfarkti järgselt.
Enamasti vanemaealiste naiste haigus
Takotsubo sündroom võib tabada igas eas inimesi, kuid sagedamini haigestuvad üle 60aastased naised, moodustades 80–90% kõigist patsientidest (Ghadri et al. 2018). Paljudel, aga mitte kõigil, eelneb rindkerevalule stressirohke elusündmus, näiteks lähedase surm, konflikt või muu emotsionaalselt raputav olukord. Kuigi enamasti provotseerib takotsubo sündroomi negatiivse alatooniga sündmus, võib seda teha ka tugev positiivne emotsioon, nagu näiteks lapselapse sünd või sünnipäevapidu. Takotsubo sündroomi teket on kirjeldatud ka vastusena nn ühiskondlikule stressile – COVID-19 pandeemia ajal täheldati olulist esinemissageduse tõusu (Jabri et al. 2019).
Emotsionaalse üleelamisega seotud primaarsest takotsubost eristatakse sekundaarset vormi, kus haiguse kutsub esile füüsiline stressor, näiteks raske haigus või operatsioon. Hästi on teada takotsubo seos psühhiaatriliste haigustega – lausa igal kolmandal patsiendil esineb kaasuva probleemina depressioon või ärevus. Emotsionaalse stressi poolt esile kutsutud primaarset takotsubo sündroomi esineb rohkem vanemaealistel naistel, tüüpiline kaebus on rindkerevalu ning prognoos mõnevõrra parem võrreldes sekundaarse takotsuboga.
Kliiniline pilt meenutab müokardiinfarkti
Takotsubo sündroomiga patsient jõuab enamasti erakorralise meditsiini osakonda rindkerevalu tõttu. Valu iseloom meenutab müokardiinfarkti ning ka EKGs olevad muutused võivad viidata isheemiale südamelihases. Kuna infarkti puhul on vajalik sulgunud veresoone võimalikult kiire avamine, siis enamasti suunatakse need patsiendid koronaarangiograafiale. Kui obstruktiivset ehk veresooni ummistavat ateroskleroosi ei leita, tuleb infarkti töödiagnoos ümber lükata ja võib kahtlustada takotsubo sündroomi. Siinkohal on oluline märkida, et aterosklerootiliste muutuste olemasolu ei välista takotsubo sündroomi; tähtis on hinnata, kas kahjustuse ulatus on piisav, et seletada patsiendi sümptomeid ja kontraktsioonihäire ulatust. Diagnoosi täpsustamine, jälgimine ja ravi leiavad aset enamasti kardiointensiivravi osakonnas.
Patogenees vajab veel edasi uurimist
Vaatamata intensiivsele teadustööle ei ole seni selgust, mis mehhanismiga takotsubo sündroomi korral südamelihase kahjustus kujuneb. Kõige levinum on katehhoolamiinide toksilisuse teooria, kuid kindlasti ei seleta see kõiki haigusega kaasnevaid asjaolusid ning kliinilist pilti. Loodetavasti toovad lähiaastad selles osas uusi teadmisi – intensiivselt uuritakse põletiku ja metaboolsete faktoritega seotud mehhanisme ning samuti aju-süda telge.
Kuna patogeneetilist mehhanismi ei teata, siis puudub ka tõenduspõhine ravi. Samuti pole ühegi ravimi abil õnnestunud ennetada korduvaid atakke. Ägeda perioodi ravis kasutatakse peamiselt toetavad meetmed (jälgimine, vajadusel eluliste näitajate korrigeerimine, vedelikuasendus). Pikaajalises ravis tuleks lähtuda põhimõttest “vähem on rohkem” ning vältida liigset ravimite määramist.
Tüsistuste ja kordumise tõenäosus on suur
Takotsubo sündroomi korral on müokardi kontraktsioonihäire enamasti taaspöörduv ja isegi väga ulatuslik vasaku vatsakese düsfunktsioon möödub tavaliselt päevade kuni nädalate jooksul. Selle tõttu on kuni viimase ajani haigust peetud healoomuliseks ja infarkti diagnoosi asendumine takotsuboga toonud kergendust nii arstile kui ka patsiendile. Kuid viimastel aastatel avaldatud registriuuringute tulemused näitavad, et haiglasuremus on samas suurusjärgus ST-segmendi elevatsiooniga müokardiinfarkti patsientide omaga. Ka pikaajaline prognoos ei ole parem – suremus esimese aasta jooksul peale haiglast lahkumist ulatub 5% ning raskete kardiovaskulaarsete sündmuste (infarkt, insult) sagedus isegi 10% (Templin et al. 2015). Takotsubo sündroom võib korduda.
Ühe uuringu andmetel tekkis 5 aasta jooksul uus episood lausa ühel inimesel kaheksast. (Ghadri et al. 2018). Lisaks kirjeldatakse olulist elukvaliteedi langust peale haiglaravi lõppu. Vaatamata vasaku vatsakese süstoolse funktsiooni normaliseerumisele esineb patsientidel sageli õhupuudust, jõuetust, südamepekslemist ning rindkerevalu.
Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH) ravitud patsiendid jäävad võimalusel jälgimisele kardioloogiapolikliinikusse. Ehhokardiograafiliselt jälgitakse kontraktsioonihäire paranemist, samuti tuleb hinnata patsiendi enesetunnet ning eelpoolmainitud sümptomite esinemist.
Haigestumus kasvab, kuna arstkond on paremini kursis
Takotsubo sündroomi haigestumus on viimaste aastate jooksul märgatavalt kasvanud, mida muuhulgas võib seostada arstkonna parema teadlikkusega. Viimase 10–15 aasta jooksul on avaldatud mitmed artiklid, kus kliinilist pilti, alavorme ja diagnostilisi kriteeriumeid on tutvustatud. Orienteeruvalt 2–3% müokardiinfarkti kahtlusega hospitaliseeritud patsientidest saavad lõplikuks diagnoosiks takotsubo sündroomi; naiste puhul isegi 5–6%. Parim meetod diagnoosi täpsustamiseks on magnetresonantstomograafia (MRT), mis aitab takotsubot eristada teistest südamelihase kahjustusega kulgevatest seisunditest.
Tänu uuringu heale kättesaadavusele suunatakse regionaalhaiglas enamik takotsubo kahtlusega patsiente MRTsse, mis võimaldab kahjustuse iseloomu ja lokalisatsiooni abil eristada isheemilist, põletikulist ning takotsubole omast müokardi tursega kulgevat haigust.
Takotsubo sündroomi märgatavalt kasvanud esinemissagedust saab seostada nii kõrgenenud stressitasemega ühiskonnas kui ka paranenud diagnostikaga. Vaatamata hästidefineeritud diagnoosikriteeriumitele ning uuringute kättesaadavusele võib takotsubo sündroomi eristamine teistest südamehaigustest olla keeruline. Registriuuringud on demonstreerinud, et patsiendid on ohustatud rasketest tüsistustest nii haiglaravi ajal kui ka selle järgselt, samuti esineb neil sageli elukvaliteeti halvendavaid sümptomeid. Loodetavasti käimasolevad uuringud aitavad selgitada n-ö murtud südame sündroomi mehhanisme, mis võimaldaks välja töötada põhjuslikku ravi.
TAUST
- Takotsubo sündroomile andis nime Jaapani kardioloog, Hiroshima linnahaiglas töötanud Hikaro Sato (suri novembris 2021). Ta kirjeldas esimest Takotsubo sündroomi juhtumit 1991. aastal. Lääne teaduskirjanduses ilmusid esimesed kirjeldused 1997.
VIITED
- Sato H. Tako-tsubo-like left ventricular dysfunction due to multivessel coronary spasm. In: Kodama K, Haze K, Hori M, eds. Clinical Aspect of Myocardial Injury: From Ischemia to Heart Failure. Tokyo: Kagakuhyoronsha Publishing Co; 1990. p56-64.
- Ghadri JR, Wittstein IS, Prasad A, Sharkey S, Dote K, Akashi YJ, Cammann VL, Crea F, Galiuto L, Desmet W, et al. International expert consensus document on takotsubo syndrome (part ii): Diagnostic workup, outcome, and management. Eur Heart J. 2018; 39: 2047-2062. DOI: 10.1093/ eurheartj/ehy077
- Jabri A, Kalra A, Kumar A, Alameh A, Adroja S, Bashir H, Nowacki AS, Shah R, Khubber S, Kanaa NA, et al. Incidence of stress cardiomyopathy during the coronavirus disease 2019 pandemic. JAMA Netw Open. 2020; 3 e2014780 doi: 10.1001/jamanetworkopen.2020.14780
- Templin C, Ghadri JR, Diekmann J, Napp LC, Bataiosu DR, Jaguszewski M, Cammann VL, Sarcon A, Geyer V, Neumann CA, et al. Clinical features and outcomes of takotsubo (stress) cardiomyopathy. N Engl J Med. 2015; 373: 929-938. DOI: 10.1056/NEJMoa1406761