Pealehele
Jätkuvalt põhjustavad südame- ja veresoonkonna haigused enim surmasid Eestis. Lisaks südamehaiguste ennetusele on oluline kaebuste tekkides pöörduda oma perearstile, kes saab hinnata uuringute vajalikkust.
Oliver Rosenbaum, Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse kardioloog
Üks sagedaseim ja salakavalaim haigus on kõrgvererõhktõbi, mis kujuneb aastate jooksul ilma olulise muutuseta enesetundes, kuid ravimata võib põhjustada mitmeid, sh raskeid tervisetüsistusi. Ja selle avastamiseks piisab ainult vererõhu mõõtmisest.
Südameuuringute eesmärgiks on leida patsiendi kaebustele põhjus või aidata välistada haigus. Lisaks saab välja selekteerida need patsiendid, keda suunata edasi invasiivsetele raviprotseduuridele.
Mis on kaasajal peamised südameuuringud?
Elektrokardiogramm (EKG; kõnekeeles südamefilm või kardiogramm) on küll üks vanemaid, kuid samas jätkuvalt esmane uuring, mida tehakse südamehaiguse kahtlusel. Kehale asetatud elektroodide abil saadakse südame elektrilise aktiivsuse mõõtmise tulemusena graafiline kujutis, mille abil on võimalik hinnata südame rütmi ja löögisagedust, südamelihase verevarustuse häireid, ägedat või läbipõetud südamelihase infarkti, südamekambrite ülekoormust ja suurenemist ning võimalikku kaasasündinud juhtetee olemasolu.
Vererõhu 24 tunni monitooringul mõõ dab käevarre külge asetatud aparaat vererõhu väärtuseid 24 tunni jooksul. Uuringut kasutatakse kõrgvererõhktõve diagnoosimiseks ja selle ravi efektiivsuse hindamiseks.
EKG-Holter monitooring on südame rütmi registreerimine elektrokardiogrammina 24 tunni jooksul. Uuringut kasutatakse, kui patsiendil on subjektiivselt tuntavad rütmihäired, ebaselge päritoluga nõrkus- või teadvuskaotushood, eelnevalt EKG-l registreeritud rütmihäirete täpsustamiseks või rütmihäirete vastase ravi efektiivsuse hindamiseks.
6 minuti kõnnitest on kõige lihtsam viis patsiendi koormustaluvuse hindamiseks. Selleks kasutatakse 30 meetri pikkust kõnnirada, kus kõnnitakse edasi-tagasi nii palju kui võimalik 6 minuti jooksul (jooksmine pole lubatud). Enne kõndimise algust, kõndimise ajal ja pärast mõõdetakse pulsisagedust ja vere hapnikusisaldust. Kui soovime hinnata patsiendi vererõhureaktsiooni ja EKG-muutuseid koormusel, siis kasutame koormustesti liikurrajal või veloergomeetril. Selle meetodi abil on võimalik uurida patsiente, kellel on kahtlus südame isheemiatõvele.
Kardiopulmonaalsel koormustestil saame lisaks eelnevale hinnata patsiendi hapnikutarbimist, mis aitab uurida südamehaigusega patsiente, kellel kaebuseks nt õhupuudus. Samuti kasutatakse seda testi kopsuhaiguste uurimisel, taastusravi efektiivsuse ja sportlaste füüsilise sooritusvõime hindamisel.
Kallutustest (tilt-test) aitab kindlaks teha teadvuskaotuse põhjuseid. Test on mõeldud patsientidele, kellel esineb püstiseismisel peapööritusi või koguni minestamisi ja sellest tulenevalt kukkumisi ehk sünkoope. Kallutustestil kinnitatakse patsient rihmadega spetsiaalse kallutuslaua külge. Antud lauda on võimalik tõsta erineva nurga alla (tavaliselt on see vahemikus 60–80 kraadi). Patsient on testi ajal ärkvel ja valvel. Testi ajal jälgitakse uuritava vererõhku ja südame löögisagedust.
Ehhokardiograafia on südame ultraheliuuring, millega saab hinnata südameõõnte suurust, vatsakeste funktsiooni, trombide olemasolu südameõõntes, südameklappide ehitust ja funktsiooni (sh proteesklappide), aordihaiguseid (aordi laienemine, aordiseina kihistumine) ja vedeliku olemasolu südamepaunas (ehk perikardis) ning selle mõju südamele. Ehhokardiograafiat teostatakse tavapäraselt transtorakaalselt ehk rindkere kaudu, vajadusel uuritakse söögitorukaudselt (selleks peab patsient neelama alla sondi, mille küljes on ultraheliandur).
Kardioloog võib kaaluda koormusehhokardiograafia tegemist. Enamasti järgneb vahetult pärast tavalist koormustesti südame ultraheliuuring (spetsiaalse apatuuri olemasolul on võimalik ka samaaegselt jälgida), et tuvastada koormusega seotud muutuseid. Teatud juhtudel manustatakse patsiendile ravimit, mis stimuleerib südamelihase tööd (justkui patsient teeks füüsilist koormust).
Kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia
EKG võeti kasutusele juba 20. sajandi alguses, ülejäänud uuringud leidsid tee meditsiinipraktikasse alates 1950ndatest. Hiljem radioloogia arenedes tekkis võimalus hinnata südame struktuuri ja funktsiooni hoopis teiste meetoditega, nagu komptuurtomograafia ja magnetresonantstomograafia.
KT kasutab inimese siseorganitest kujutise saamiseks röntgenikiirgust. Kaasaegsed KT masinad on väga kiired ja annavad detailse pildi. Natiivuuringul (ehk kontrastaineta) on võimalik hinnata lupjumist südame veresoontes ja klappidel. Kontrastainega uuringul (sisaldab joodi) saame visualiseerida südameõõsi ja veresooni täpsemalt.
MRT-uuringul saadakse detailsed pildid südamest kasutades tugevat magnetvälja ja raadiolaineid. MRT uuringut kasutatakse südame ning südame klappide anatoomia ja funktsiooni hindamiseks, südamelihase kahjustuse avastamiseks, iseloomustamiseks ja jälgimiseks ning suurte veresoonte anatoomia hindamiseks.
MRT uuringul kasutatakse samuti kontrastainet, kuid see ei ole joodipõhine. Spetsiaalse stress-perfusiooni uuringu ajal süstitakse ravimit, mis laiendab veresooni ning seeläbi on võimalik hinnata südamelihase verevarustust ja isheemia teket.
Positronemissioontomograafiat (PET) ja stsintigraafiat kasutatakse tunduvalt vähem võrreldes eelpool mainitud uuringutega. Mõlema puhul manustatakse patsiendile radioaktiivselt märgistatud ainet piltkujutise saamiseks, lisaks teostatakse uuringu käigus KT ning saadud kujutised liidetakse omavahel. PETi kasutatakse peamiselt südame või suurte arterite põletikulise haiguste diagnoosimiseks, stsintigraafiat südame isheemiatõve avastamiseks.
Stsintigraafiat kombineeritakse kas tavalise koormustestiga või eelnevalt mainitud ravimi manustamisega, et hinnata südamelihase verevarustust. Kaebuste tekkides tuleb pöörduda esmalt perearstile, kes saab teha teatuid uuringuid oma keskuses (nt EKG, vererõhu 24-tunni monitooring) ja vajadusele edasi suunata (Holter-monitooring, ehhokardiograafia, koormustest). Vastavalt tulemustele saab konsulteerida kardioloogiga, kes võib veel pidada vajalikuks nt KT või MRT teostamist.
Kõige parem viis vältida südamehaigust on seda ennetada, nagu ütles kolleeg Martin Sergi kõrvalolevas artiklis.
Artikkel on ilmunud Meditsiiniuudistes: https://static-pdf.aripaev.ee/aAoEF-EVV5GizRycfwNB6ZQAybI.pdf