Pealehele
Dr Silver Heinsar ütleb, et tal on olnud õnne näha arsti- ja teadustööd maailma hinnatud tippkeskustes. Tulevikus näeb ta end tegutsemas Eestis, soovides igapäevatöö endiselt teadusega siduda ning oma võrgustikku kasutades omakorda järgmistele kolleegidele kogemuste omandamiseks võimalusi luua. Teda motiveerib teaduse jutustatud lugu, kuidas innovatsioon meditsiinis inimeste elu parandab.
Tekst: Eli Lilles
Fotod: Raul Mee, erakogu
Unistus Austraaliast sündis ehk sellest, et dr Heinsarele pakuvad huvi masinad ja seadmed meditsiinis – stimulaatorid, südamekesksed masinad. Ka ECMO (extracorporeal membrane oxygenation ehk kehaväline membraanoksügenisatsioon), mille kohta lähemalt uurides selgus, et valdkonna juhtiv keskus asub Austraalias.
Regionaalhaigla arstid dr Indrek Rätsep ja dr Valdo Toome olid loonud sidemed Austraalia-Aasia mehaanilise vereringe organisatsiooni presidendi ja ühe vaieldamatu liidri, prof John Fraseri teadusgrupiga. „Konverentsidel käies nägin, et see teadusgrupp on kehavälise vereringe toetuse valdkonnas tõeline liider. Kui avanes võimalus sellises kohas teadust teha ning näha, kuidas teisel pool maailmas asjad käivad, siis polnud otsustamiseks palju vaja. Mõte, et ka mina saaksin sellises keskkonnas ja selliste inimeste keskel ise midagi ära teha, oli nagu suure unistuse täitumine,“ räägib dr Heinsar sellest, kuidas ta Austraaliasse sattus.
Ainulaadne koostöö intensiivravi uuringuteks
Prints Charlesi haigla on Austraalia-Aasia suurim südamekeskus ning samas linnakus asub ka kriitiliste seisundite uuringute teadusgrupi (Critical Care Research Group) labor oma erinevate struktuuridega, kus dr Heinsar tegutses.
„Austraalia teadusgrupp on unikaalse ülesehitusega, kus idee viiakse kõigepealt laborisse ja insenerid on valmis seda algul puhtalt matemaatika abil uurima. Seal on olemas kunstlikud simulatsioonid, erinevad pumbad inimese vereringest, mille abil on võimalik seadmeid testida. Igas etapis saab oma masinat parandada.
Eksperimentaalteaduse kaudu jõutakse kliinilise pooleni, samas kui kõik need, kes kliinilisse praktikasse rakendamisel osalevad, töötavad koos. Kui inseneridel on küsimus meditsiini kohta, annan neile nõu. Kui minul on küsimus, kas midagi on teostatav, annavad nemad mulle nõu. Kõik on nii läbi põimunud, vajaduse korral on kaasatud bioloogid või tuleb kardiokirurg spetsiaalselt mingit lõikust tegema – prof Fraseril on väga hea omadus inimesi kokku tuua,“ selgitab dr Heinsar teadusgrupi toimimist.
Teadusgrupi tööd toetab rahastusmudel – Austraalia keskuse suur eelis on haigla sihtasutus, mis tegeleb annetuste kogumise ja rahastusega. „Teadlane sai mingile sihtasutuse grandile avalduse esitada, sihtasutus nägi, kuidas nende raha patsientide heaoluks või teaduse tegemiseks kasutati, ja kõik olid võitjad. Paljud annetajad olid endised patsiendid. Selline süsteem toimis väga hästi, kuid selle taga on ka pikk töö, mida järk-järgult üles ehitatud,“ räägib dr Heinsar lähemalt, lisades: „Suuremate projektidega, mis vajavad riiklikku rahastust, on sealgi väga keeruline, kuid minusarnastele on see hea võimalus alustada ja esialgsetele projektidele hing sisse puhuda.“
COVID raputas rutiini
Dr Heinsar jõudis Austraaliasse 2019. aastal. Õige pea saabus COVID, mis raputas nii igapäevatööd kui ka tõi teadlaste lauale uusi teemasid.
„COVIDi saabudes oli Austraalias ülirange poliitika ning praktiliselt kõik suleti, ka laborid. Samas tänu sellele patsiente praktiliselt polnud ning pärast pandeemia kõrgpunkti saime oma labori taas avada, kui mujal maailmas olid laborid veel kinni. See oli soodustav faktor päris mitme teadusrahastuse saamiseks, sest meie saime tööd jätkata. COVID aitas kaasa ka sellele, et sai lihtsalt rahulikult kodus kirjutada, sellist võimalust alati pole,“ ütleb dr Heinsar, kes pidi lisaks tööle teisel pool maailma kohanema ka teistlaadi ootamatustega.
Nii ei pääsenud ka tema töö COVIDist mööda: „Kuigi mu enda teadustöö suund oli natuke teine, olin paratamatult haaratud teadusgrupi teiste projektidega. Grupp on paindlik ning leidsime, et saame COVIDi uuringutesse panustada ja palju ära teha. Kui teised alad kahanesid, saimegi kohe COVIDile keskenduda.“
Kuidas noored tee teaduseni leiaksid?
Dr Heinsar on veendunud, et Regionaalhaigla on Eesti meditsiinimaastikul kindlasti üks tipptegija ning kollektiivne kogemus aitab ka temasugusel noorel tipptegijaks sirguda.
„Mulle tundub, et viimase viie aastaga on töötingimused paranenud, sealhulgas töötasu. Kuid kõige olulisemana näen, kuidas põhitöö kõrvalt on teadustöö tegemine aina enam soodustatud.“
Ka hiljutisel teaduskonverentsil oli arutlusel, kuidas teadustööd põhitööga lõimida. „Mida rohkem on meil teadusharidusega inimesi, seda paremini suudame ravitöö sulandada innovaatiliste ideedega, teha teadust ka ravitöö raames,“ selgitab Heinsar Ta leiab, et nii haigla kui ka ülikooli poolt tuleb luua keskkond, kus teadus põimub põhitööga, et see oleks lihtsa teostuse kõrval ka motiveeriv. Mida rohkem teadust tehakse, seda rohkem inspiratsiooni saavad ka teised. Heinsar peab kollektiivse teaduskogemuse loomist oluliseks.
„Hea oleks, kui eksisteeriks mingi teaduse infrastruktuur, millesse arstiõppe käigus saaks lülituda ja mis aitaks noorel arstil teadlaseks sirguda.“
Dr Heinsar arvab, et kardioloogid on teaduse tegemisest väga huvitatud. „Dr Martin Serg pidas eelmisel teaduskonverentsil fantastilise ettekande, kus tõdes, et kardioloogiakeskuses on kõige rohkem doktorikraade,“ märgib Heinsar.
„Kardioloogia valdkond on muidugi ka väga lai ning areneb nii ravimite kui ka protseduuride vallas kiirelt. Meie residentuuriprogramm on märgatavalt muutunud. Pärast kaasprofessor Priit Kampuse residentuuri juhendamise üle võtmist on ta alustanud selliste artikliklubide ning teaduspõhiste seminaridega. Noor kardioloog suunatakse juba õpingute käigus teaduse lugemise ja kriitilise mõtlemise juurde,“ hindab dr Heinsar sellist lähenemist väga positiivselt.
Lahendus, kuidas noori teaduse juurde saada, on tema meelest keskkonna loomine, mis noori kõnetab. „Teadus ei ole ju ainult matemaatika või statistika. Austraalias õppisin seda, et teadus on nagu loo jutustamine, näiteks kuidas innovatsioon, midagi huvitavat meditsiinis, inimese elu parandab. See kõnetas ja motiveeris mind. Peame ka teadust rohkem populariseerima, näitama teadust ja meditsiini ühiskonnas laiemalt. Kui teema on populaarne, küll siis tulevad ka noored peale,“ on ta veendunud.
Kuidas leida tasakaal?
Igapäevase töö või teadussaavutuste kõrval räägitakse üha enam ka arstide läbipõlemisest või vaimse tervise hoidmisest, eriti noorte arstide puhul.
„Ma ei saa küll kõikide noorte eest rääkida, aga üldiselt ei erine noore arsti soovid nii palju vanematest kolleegidest – tahame teha seda tööd, mida armastame, koos inimestega, kes peavad meist lugu ja meile kaasa elavad. Paratamatult tuleb õppekurv ületada, mõnikord peame natuke rohkem tegema, rohkem pühenduma. Mida rohkem residentuuri ajal pühenduda, seda kergem on noore arstina, kui vastutus on suurem,“ arvab dr Heinsar.
„Teisalt on läbipõlemine midagi, millest peaks rohkem rääkima ja mida rohkem märkama. Läbipõlenud arst ei ole kindlasti enam nii produktiivne ja juba on loomisel struktuurid, mis läbipõlemist skriinivad.“
Tulevik Eestis
Juba aastapäevad on dr Heinsar olnud tagasi Eestis ning tõdeb, et siinne arstiabi ja teadustöö kvaliteet ei jää maailma tippkeskustele alla. „Ma tahan olla Eestis ja ravida oma inimesi. Austraaliasse minnes oli peamine eesmärk saada kogemusi ja oskuseid, mida tagasi tuua. Seal loodud sidemete abil tahan ka teistele kolleegidele pakkuda võimalust sarnaste kogemuste omandamiseks, et järgmised inimesed saaksid Austraaliasse minna. Ma tahan kaasa aidata sellele, et siinne teadusmaastik areneks ning soodustaks innovatsiooni meie patsientide ravis. Meie arstkond on haritud ning ravivõtetes väga innovaatiline, see on minu jaoks väga atraktiivne.“
Dr Heinsar näeb oma tulevikku Eestis. „Ma tahan olla oma pere ja sõprade lähedal. Paljud noored käivad välismaal ära, kuid ma ei tea kedagi, kes ei tahaks kodus tööd teha. Peame võitlema selle eest, et arsti töötamine ning teaduse tegemine kodus oleks sama atraktiivne kui välismaal.“
„Mind paelub kõige rohkem rütmihäirete subspetsialiteet ning Regionaalhaiglas on rütmihäirete ravi, stimulaatorid, ablatsioonravi väga heal tasemel. Olen residentuuri kõrvalt vaikselt alustanud lisapingutustega, et minust vastav spetsialist saaks. Kindlasti tahaksin sel erialal ka teadustööd teha ja oleme sellest professoriga ka pisut vestelnud, et põhitööd teadusega põimida,“ avaldab ta.
„Teadlase arengut kujutan ette sel viisil, et doktoritööd tehes käiakse ära ning siis on aeg tagasi anda. Minu soov on südamelähedasi teemasid kindlasti edasi uurida, aga leida ka inimesi, kellele omakorda võimalusi luua, et mõnes maailma tippkeskuses teadust teha. Kui mul mingi küsimus tekkis, siis Austraalia professor teadis kedagi, kes oli kõige targem sellele vastama. Ta andis mulle need kontaktid ja nüüd on mul võrgustik, kelle najal saaksin võimaluse anda järgmistele noortele.“
Edu saladus teaduses: töökus ja järjekindlus
Dr Heinsare teadustöös on kesksel kohal masinad. Tema põhihuvi on olnud kardiogeenses šokis patsientide ECMO arendamine. Pulsatiivne ECMO on juba tekitanud suurt huvi ning nüüd ootab masin kliinilisi uuringuid.
„Kardiogeenne šokk on olukord, kus süda lihtsalt ei jaksa enam. Südamekahjustus, näiteks infarkti tagajärjel, on nii suur, et süda ei saa hakkama oma põhifunktsiooniga ehk vere liigutamisega organitesse ja kudedesse. Esmalt üritatakse ravimitega, aga kui tõesti enam midagi ei aita, siis viimane variant on ECMO. See on kui viimane õlekõrs, mis asendab südame tööd ja viib vere veenidest arteritesse ja kudedeni. Koed saavad oma hapniku ECMO-ga kätte, kuid süda ise ikkagi kannatab,“ kirjeldab dr Heinsar.
Pulsi integreerimine ECMO-sse oli dr Heinsare teadustöö põhiline suund – see leevendab survet südamele, võidavad nii süda kui ka koed ning südame verevarustus paraneb: „Nii nagu inimesel on pulss, oligi idee panna pulss ka masinale. Hiljuti ajakirjas American Journal of Respiratory and Critical Care Medicine publitseeritud töö leidiski, et pulsatiivne ECMO parandab võrreldes praegu kasutatava ECMO-ga oluliselt kudede verevarustust.“
„Hetkel on sellesama masinaga plaanis ka kliinilised uuringud. Mul on hea meel, et olen saanud Austraalia meeskonnaga selles vallas jätkata ning loodan, et teaduspagas on kliinilisteks uuringuteks piisav. Kogukonna huvi on meeletult suur, see oli tõenäoliselt ka põhjus, miks EuroELSO (European Extracorporeal Life Support Organisation) mu teadustööd kaks korda noorteadlase tiitliga tunnustas.
Austraalias oli teadustöid rohkem, tegelesime lisaks kardiogeensele šokile ka respiratoorse distressi sündroomiga, lisaks olid südame transplantatsiooni, sepsise ja COVIDi uuringud,“ räägib dr Heinsar.
Järjepidevus viib sihile
„Teema valik oli kindlasti paigas enne Austraaliasse minekut, kuid see ei sündinud üleöö. Ettevalmistused kestsid umbes kaks aastat: jõudsin käia konverentsidel, kohtuda inimestega ning korra käisin ka kohapeal laborit vaatamas. Ka prof Fraseril oli teema vastu huvi ja see on ka õnnelik juhus, kui saad tegeleda täpselt sellega, mis sind huvitab. Teaduses alati seda rõõmu kõigil pole, teinekord tehakse ratsionaalne valik ning võetakse teema, mis teadusgrupis juba olemas,“ kirjeldab dr Heinsar oma teekonda.
„Muidugi tuleb tööd teha, kuid õnne on ka vaja. Ma ei ole võib-olla kõige osavam, kuid sihikindel olen kindlasti. Kui ma midagi tahan, siis jonni ei jäta: näiteks Austraalias nägin vaeva, et tööks vajalikku masinat saada. Ka prof Fraser kinnitas, et kuigi peab olema tark ja osav, siis tema jaoks kõige olulisemad omadused on ikkagi töökus ja järjepidevus. See on teaduses edu võti,“ avaldab dr Heinsar.
Kardioloogias on hetkel palju kuumi trende, millega dr Heinarel samuti plaan kaasa minna:
„Südamepuudulikkuse ravimite pool on tohutult arenenud, samas ka südame rütmihäirete vallas toimub revolutsioon, kus südame stimulatsiooni on võimalik teha otse südame juhteteedesse. See on värske teema, mida on just õige aeg uurida, ja loodetavasti saame sellega varsti alustada.“