Pealehele
Saatejuht Kristjan Jõekalda piinles ööpäeva valudes, enne kui julges endale kiirabi kutsuda. Kui ta lõpuks haiglasse jõudis, oli tema südamelihas juba surema hakanud. Kuidas arstid tema elu päästsid?
Autor: Kirsti Vainküla
Mullu 26. septembril ärkas saatejuht Kristjan Jõekalda oma Viimsi kodus kella poole kaheksa paiku hommikul. Oli tunne, nagu kõris pooks. Kristjan, alles tähistanud 52. sünnipäeva, püüdis sellele tähelepanu mitte pöörata. Ta oli selle „poomisega“ harjunud juba kuu aega.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla invasiivkardioloogiaosakonnas alustas sel ajal oma tööpäeva invasiivkardioloog ja arstiteadlane dr Margus Peeba. Kui Peeba teadnuks, et keegi on elanud kuu aega poomistundega kurgus, käskinuks ta kohe kutsuda kiirabi.
Aga Kristjan ei kutsu.
„Rääkisin talle juba eelmisel päeval, et kutsume kiirabi, kuid ta ei tahtnud. Tõeline Eesti mees,“ meenutab Kristjani abikaasa Maris.
Jõu kadu tunnetas Kristjan kuu varem, augustis. Otsustas oma koduhoovis kümme tonni kruusa labidaga laiali ajada. Viis minutit tegi, siis oli väsinud. Ta seostas seda hiljutise koroonasüstiga. Abikaasa soovitas arsti juurde minna ja Kristjan läks. Vereproovid olid korras. Kilpnääre ka.
„Kas sa midagi tehes väsid nagu rohkem ära?“ uuris arst ja Kristjan vastas: „Jah. Aga ma pole spordipoiss, see on loomulik.“
„Kas hingamine on raskendatud?“ uuris arst edasi ja Kristjan raputas pead. Hingata ta ju sai, ainult poomise tunne oli aeg-ajalt.
Kristjan toksis oma vaevused internetti ja avastas, et tal võib olla ärevushäire.
„Tundus imelik, aga hakkasin tõsisemalt mõtlema. Kas tööd on ülemäära palju? Ei ole. COVID – kas me üldse saamegi sügisel Teeduga reisile minna? Ei ole kindel. Elektri hinnad tõusevad. Oktoobris pidi gaasikuupmeeter tõusma 4,5 eurole. Meie kodu on gaasiküttel. Ja Ukraina sõda! Mõtlesin, et palun väga – ehkki ise ei saa aru, on keha tark ja ma olen selle kõige peale saanud ärevus- ja paanikahäire!“
Arst jäi teda uskuma ja kirjutas Kristjanile tilgad. Imelik poomistunne jäi, tuli ja läks alati ise üle. Kestis paar-kolm minutit.
„Naisele ei andnud asi rahu, ta ju teab mind. Kust mul äkki see ärevushäire tuli? Nii rahulik inimene. Ja käskis mul veel arsti juurde minna. Aga ma ju käisin juba!“
24. septembril oli Kristjanil „Rooside sõja“ salvestus, õhtul jõid nad abikaasaga kodus veini.
Järgmisel päeval oli Kristjanil paha olla. See ei sarnanenud pohmelliga. Rindkeres midagi justkui pigistas, või nagu keegi lööks küüned rindkeresse. Kristjan võttis tilkasid. Läks üle.
Päeva peale tekkis valu. Istuda ei saanud. Asendit vahetades paremaks ei läinud. Naine käskis kiirabi kutsuda.
„Aga mida ma ütlen? Et on valus? Aga kust? Kuskilt siit kõrist? Ütlesin, et ära tee nalja, Ukrainas sõda käib, inimesed surevad, ja siis Jõekaldal, oi, valutab kuskilt! Katki pole ju kuskilt!“
Kristjanit hoidis tagasi ka hoiatus, et ärge tühiste asjade pärast kiirabisse helistage.
Saatus annab tunda
Järgmisel hommikul läks Kristjani abikaasa WTA tenniseturniirile vabatahtlikuks, 13aastane poeg kooli. Kristjan ja 21aastane poeg jäid koju.
„Mul hakkas valutama. Ikka seesama poomistunne. Naine ütles jälle, et kutsu kiirabi. Ütlesin, et saan hakkama, mine-mine. Mitte midagi ei viidanud südamele, piinlik oleks kiirabi kutsuda,“ räägib Kristjan.
Kristjan kolis voodist diivanile, keeras külge – enne oli see aidanud, nüüd mitte.
„Ühel hetkel oli valu nii metsik, et vasak käsi muutus tuimaks. Teadsin, et see tähendab trombi. Võtsin kohe pitsi viina, et verd lahjendada. Kutsusin kiirabi. Nüüd oli kogu kehas halb.“
Kiirabi saabub
Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse juhataja Julia Reinmets ütleb, et Kristjani infarkt andis tunda tüüpiliselt.
„See on klassikaline infarkti aeg, kella kuue ja kaheksa vahel, kui organism ärkab ja tekib adrenaliini tõus.“
Ka sümptomid olid tüüpilised: valu rinnaku taga ja miski justkui pressiks rindkere keskel. Valu võib kiirata ka vasakusse külge ja abaluude vahele, vasak käsi võib olla tuim, kurgus tekib poomistunne, võib olla imelik köha.
„Võib tekkida ka külm higi, inimene võib higistada nii, et särk on märg, tugev nõrkus, ülakõhus valu,“ loetleb Reinmets selgeid infarkti tunnuseid, mille peale peab kutsuma kiirabi.
„Eesti inimene ei tea, millal kiirabi kutsuda – oleme harjunud kannatama, võtame valuvaigistit, ootame. Kuuleme liiga tihti, et inimene ise kiirabi ei kutsu, seda teeb laps või abikaasa. Aga ägeda infarkti puhul ei tohi oodata, sest soone sisse on tekkinud tromb, mis blokeerib verevoolu, ja südamelihas ei saa enam verd. Mida pikem aeg, seda suurem osa südamest sureb. Ja see osa enam ei taastu.“
Kas 50 pole mitte liiga noor infarktiks?
„Noor muidugi!“ sõnab dr Reinmets. „Aga kõige ohtlikum ongi infarkt just alla 50aastastele.“
Reinmets selgitab, et kui südame veresoones on ummistus ja verevool takistunud, siis organismis käivitub justkui alalhoiuinstinkt ja organism kasvatab ummistunud soone kõrvale ise lisaveresoone ehk kollateraali, mille kaudu saab süda verd. Sellised lisateed tekivad inimesele aastate jooksul.
„Nooremal inimesel neid kollateraale veel ei ole, esimene infarkt võib olla fataalne. Inimene leitakse hommikul surnuna voodist. Äkksurm,“ ütleb Reinmets.
Miks kollateraalid tekivad?
„Peamine müokardiinfarkti põhjus on suitsetamine ja kõrge kolesteroolitase. Veresoone sisse tekivad aterosklerootilised naastud, haavandunud naastu peale tekib verehüüve ja verevool on takistatud. Siis ehitab organism ise lisaveresooni, mida mööda saab veri liikuda. Kristjan oleks pidanud kutsuma kiirabi varem, inimene ei pea kannatama,“ toonitab Reinmets.
Mis oleks juhtunud, kui Kristjan oleks edasi oodanud?
Reinmets rõhutab, et tegemist on oletusega, kuid sõnab: „Neli tundi kannatada on pikk aeg. Temaga oleks võinud kõike juhtuda. Kui ta poleks abi otsinud ega haiglasse pöördunud, võiks ta olla surnud.“
Hilisem uuring näitab, et Kristjanil olid siiski juba jõudnud tekkida mõned kollateraalid. See viitab, et tema süda oli juba mõnda aega haige olnud.
Neli tundi hiljem
Kell 13.50 jõuab kiirabi Kristjani koju Püünsi. Poeg avab ukse. Meedik teeb Kristjanile kohe südame elektrokardiogrammi ehk EKG.
„Äkki saaks süsti, mul on valus...“ palub Kristjan, kuid meedik kostab: „Süsti? Teil oli infarkt!“
Pool tundi hiljem alustab kiirabi sõitu haiglasse, Kristjanist kui raskes seisus patsiendist antakse teada Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda.
Kristjan kuuleb, kuidas sireenide saatel kiirabi läbi linna „madalalt lendab“.
„Mul oli väga hea olla! Vabanemise tunne! Olin arstide hoole all. Mõtlesin, et infarkt oli ära, jäin ellu. Olin ju filmidest näinud, et infarkti korral tuleb käsi panna rinnale ja kokku vajuda! Mina ei vajunud. Olin elus.“
Haiglas
Kell 15.12 jõuab kiirabi haiglasse. Ta sõidutatakse koos raamiga kohe teisele korrusele invasiivkardioloogia osakonda. Liftist väljudes juhatab õigesse kohta koridori põrandale joonistatud kollane rada. See tähendab, et „rada vabaks!“. On kiire ja infarktihaige elu on ohus.
Aastas ravitakse siin tuhat infarkti ehk kolm-neli patsienti päevas.
Samal ajal teatab poeg Marisele, et isa viidi kiirabiga ära.
Abikaasa hakkab Kristjanit otsima, eeldades, et küllap ta viidi regionaalhaiglasse. Ta saab lõpuks pärast mitut helistamist teada, et mehel oli infarkt.
„Sain aru, et pean olema tugev, säilitama selge mõistuse. Kui ma oleksin nutnud ja rivist väljas olnud, polnuks minust mingit abi. Laste ees poleks ma saanud endal lubada nõrk olla,“ räägib Maris, kes sõitis kohe haiglasse, et mees sealt üles otsida.
Ei mingit oppi
Juba on end erakorraliseks patsiendiks valmis pannud dr Margus Peeba – esimene arst Eestis, kes 27 aastat tagasi paigaldas patsiendi pärgarterisse stendi. Seejärel hakati sellist südamesoonte laiendamise meetodit kasutama ka teistes Eesti suuremates haiglates.
„Kristjanil oli õnne, et üks kabinettidest oli vaba – võib juhtuda, et mõlemad operatsioonitoad on kinni, sest meil on ka plaaniline töö. Ja see ongi põhjus, miks kiirabi ette helistab – me saame hoida ühte tuba vaba. Saime Kristjani kohe ette võtta,“ selgitab Peeba.
Kaheksa minutit hiljem, kell 15.20 on Kristjan protseduuritoas. Ta on raskes üldseisundis, diagnoositakse müokardiinfarkt. See tähendab, et südamelihast hapnikuga varustavas arteris on ummistus, verevarustus on sellel kohal täielikult lakanud ja suur ala Kristjani südamelihasest juba kahjustunud.
Kristjan on teadvusel, talle antakse valuvaigistit.
Dr Peeba on näinud inimest, kes on röökinud infarktivaludes. Aga ka patsiente, kes ei tunne üldse valu.
Võib-olla on mõnel surmahirm?
„Loomulikult, surmahirm on paljudel. Kui vaja, siis saab rohtudega rahustada.“
Surma kardetakse?
„Kardetakse. Mõnel patsiendil on nii tugevad valud, just valud tekitavadki hirmu.“
Kohe alustab Peeba südame sondeerimisega, tal on abiks kolm õde: Melissa Kasak, Michelle Uelskaja ja Olga Kleimov. See pole valus protseduur, patsient on tavaliselt ärkvel. Kristjan näeb kõike pealt.
Infarktiravi käib tänapäeval kanüülide ja veresoonte kaudu.
Peeba viib Kristjani südame pärgarterisse sondi, mille otsas on balloon – ummistunud kohas täidetakse balloon õhuga, et soon laiemaks teha. Röntgenist jälgitakse, kas veri hakkab selles kohas liikuma. Tavaliselt sellisest laiendamisest ei piisa, kuna soon vajub kitsaks tagasi. Sel juhul järgneb pärgarterite šunteerimine ja laiendamine ehk stentimine – soone sisse pannakse metallist karkass ehk stent.
„99 protsendil juhtumitest stent ka pannakse,“ sõnab Peeba. Ta paigaldas Kristjani südame pärgarterisse stendi mõõdus 4 x 20 mm.
Kui Peeba 35 aastat tagasi samas haiglas alustas, vajus 35 protsenti patsientide soontest tagasi umbe. Nüüd ummistub pärast stentimist soon vaid viiel protsendil patsientidest.
„Kõik käis käearteri kaudu, seda ma tundsin, aga ei mingit valu,“ ütleb Kristjan.
Kell 16.35 on Kristjani südame ummistunud veresoon stenditud.
„Kristjan oli hästi hea ja mõistlik patsient,“ kiidab Peeba. „Mõned puiklevad vastu, on tõrksad. Ei ole justkui huvitatudki ravist.“
„Ootamine oli viga,“ tõdeb Peeba hiljem. „Parem helistada kohe, sest neid põhjuseid, mis valu võivad teha, on palju. Infarkt on neist kõige ohtlikum. Parem helistada ka igaks juhuks. Kas või ilma asjata. Parem helistada, kui helistamata jätta.“
Kuna dr Peeba näeb patsienti vaid üks kord, loeb ta kõigile sõnad peale: te peate nüüd ravimeid võtma.
„Stent on võõrkeha. Et sinna tromb peale ei kasvaks, selleks on kaks tabletti,“ ütleb arst. „Tavaliselt kõik noogutavad. Aga mõned on sellised, kes ei osta neid tablette väljagi. Õnneks ei ole neid palju.“ Peeba on kuulnud põhjendusi, et inimene ei taha ravimeid võtta, kuna ta juba võtab toidulisandeid.
Kui ravimeid ei võta, võib uue infarkti saada. Möödunud aasta novembris pidid arstid konstateerima surma neljakümnendates patsiendil, kes polnud pärast infarkti ravimeid võtnud. Kui kiirabi tema juurde jõudis, oli ta juba uude infarkti surnud. Arstid vaatasid hiljem retseptikeskusest, et patsient polnud tablette välja ostnud. Stendi külge oligi tekkinud uus tromb.
„Ta elaks praegu, kui oleks võtnud ravimeid,“ kinnitab Reinmets. Ka tema on liiga palju kuulnud juttu, et „mis ma seda keemiat võtan!“.
„Parem võtta neli-viis tabletti, kui saada korduv infarkt või insult, jäädagi voodisse. Üks saab aru, aga teine arvab, et tema saab ilma.“
Üha enam kohtab ka Peeba patsiente, kes teavad enda meelest oma haigusest rohkem kui arst.
Tekitab see stressi?
„Ei. Aga probleeme tekitab.“
Kes ei taha infarkti saada, neile soovitab Peeba: ärge suitsetage, tegelege mõõdukalt füüsilise koormusega, laske arstil mõõta kolesteroolitaset – see peab olema alla viie. Kui on diabeet või kõrge vererõhk, siis tuleb seda ka ravida.
Kristjan tunnistab, et ehkki arst oli talle kirjutanud kõrge vererõhu vastu ravimeid, siis neid ta ei võtnud. „Enda lollus!“ nõustub ta. „Mis ma neid vanainimeste vererõhutablette võtan, mõtlesin.“
Oht pole veel möödas
Pärast angiograafiat viiakse Kristjan edasi kardiointensiivraviosakonda. Seal on kaksteist kohta, ööpäevaringne valve, kogu aeg on kohal üks arst ja kuus õde. Igal patsiendil on oma jälgimissüsteem, siia tuuakse mitte ainult infarktihaiged, vaid ka raske südamehaigusega patsiendid.
Oht Kristjani elule pole veel möödas. Inimene on pärast infarkti ohtlikus seisundis veel kaks kuni neli päeva.
„Süda saab verd ja hakkab pärast infarkti taastuma – esimene ööpäev on kriitiline. Võivad tekkida rütmihäired, mehaanilised tüsistused – midagi lõhkeb südames, tekib kopsuturse, südamepuudulikkus,“ loetleb Reinmets võimalikke tagasilööke. „Kui oled haiglas, ei tähenda see paraku, et oled päästetud. Inimesed surevad ka haiglas.“
Samal ajal jõuab Maris haiglasse ja ta lubatakse kohe abikaasa juurde. Ta kardab, et näeb abikaasat vaevatuna, kuid ei - mehel „silm särab!“.
„Tegin kohe pilti temast, mul oli hea meel, et tal polnud enam seda halba raskustunnet,“ räägib Maris.
„Ma polnud elu sees end nii turvaliselt tundnud kui seal. Juhtmed ja torud olid küljes, rohud sees – suurepärane oli kõik!“ kiidab ka Kristjan. Seda ootamatum oli, et keegi patsient kõrvalvoodis pragas arstidega, miks ta telefon tühi on ja miks tahetakse jälle mingeid ravimeid anda.
„Ma olin seal nii alandlik nagu märg kass. Millist tööd seal majas tehakse! Üks õde tõi mulle kammi, et saad pead kammida. See tekitab tunde, et „ikkagi inimene!“.”
Kristjani taastumine on kiire, kaks päeva hiljem viiakse ta juba tavaosakonda.
„Ma olin seal nagu seitsmendas taevas! Hommikul tuldi küsima, et kuidas te end tunnete, Jõekalda. Väga hästi. Mõõdeti vererõhku, kogu aeg hoolitseti. Ja kui head olid toidud! Millised ilusad portsjonid! See oli minu jaoks täielik puhkus!“
Päev hiljem hakkab Kristjan saama kardiaalset taastusravi. Füsioterapeut Maarja Kimber vastab kõigile tema küsimustele kehalisest koormusest, kodustest tegevustest, enda jälgimisest ja enesetundega arvestamisest.
Taastusraviarst Annelii Jürgenson selgitab, et oluline osa taastusravist on patsiendiga lahti mõtestada põhjused, mis võisid viia südamelihaseinfarktini.
„Kas süüdi oli elustiil – suitsetamine, stress, südamevaenulikud toitumisharjumused, ülekaalulisus, liigne alkoholi tarvitamine, vähene liikumine? Millised on vererasvade näitajad? Ravimata vererõhuhaigus? Kui peale südameinfarkti põdemist ei muuda oma elu, siis peagi on haigus tagasi ja võimalik, et rängemalt,“ hoiatab Jürgenson. Taastusraviarst aitabki teha teadlikke otsuseid, kuidas oma elu juhtida.
Teine osa patsiendi taastumisest on aeroobne treening.
„Kellel on tõsisemad südamekahjustused, nendele soovitame füsioterapeudi poolt juhendatud treeninguid. Kellel aga südamelihase jõudlus ei saa häiritud ega esine ohtlikke rütmihäireid, need võivad hakata füsioterapeudi näpunäidete järgi iseseisvalt liikuma ja treenima,“ selgitab Jürgenson.
Kojuminek!
Kristjan palus end 30. septembril koju kirjutada.
Enne seda kohtus ta kardioloogia osakonna ülemarsti, kardioloog Pentti Põdraga. Arst kirjutas rohud ja ulatas brošüüri, kus oli kirjas kõik, mida infarktihaige teha tohib. Kristjan uurib: kuidas alkoholiga on? Põder näeb teletähe läbi: „Jõekalda, teil oli infarkt! Minge koju! Saage terveks. Ja siis vaatame.“
„Millal jälle kohtume?“ muudab Jõekalda teemat.
„Siis, kui kiirabi teid jälle siia toob,“ sõnab arst.
Kristjan mõistab, et nüüd on kõik tema enda kätes.
Analüüsid näitavad, et Kristjanil on vasaku vatsakese pumbafunktsioon – vere südameaorti ja sealt kogu organismi laiali pumpamine – 45. See on veidi madalam kui keskmiselt. Tähendab, et osa südamelihasest on kahjustunud. Tõenäoliselt seetõttu, et ta viivitas abi kutsumisega.
Elumuutus
Kristjan tunnistab, et elustiili muuta on väga keeruline. Suitsetamisest sai lihtsalt lahti, kuid kõige raskem on harjuda ravimite võtmisega. Rohu võtmise ajast annab märku mobiiltelefon.
„Sporti ma ei tee, kuid ma kõnnin. Päevas pean pulsi saama 110–120 peale. Mu austus ja lugupidamine arstide vastu on nii suur, et juba nende pärast pean pingutama!“
Kristjan sai geeniuuringust teada, et kuulub kümne protsendi meeste hulka, kellel on infarkt pärilik.
Maris ütleb, et talle pole veel kohale jõudnud, kui eluohtlik Kristjani olukord oli.
„Ma pole tahtnud sellesse süvitsi laskuda, võimalik, et ma lükkan seda ebameeldivat asja lihtsalt eemale. Meil läks hästi. Aga oleme ju mõelnud Millingule...“ sõnab Maris. Lahkunud Madis Milling oli Kristjani kursusekaaslane.
Vastab taastusraviarst Annelii Jürgenson
Kui individuaalne on taastusravi või on seal kindlad standardid?
Standardid on selles, mida taastusravis sekkumiseks kasutatakse – jõu- ja vastupidavustreening. Kindlasti arvestatakse individuaalselt inimese kaasnevaid haigusi ning südame hetkeseisundit ja kahjustuse ulatust. Hetkel on käsil südamehaigete kompleksse taastusravi juhendi uuendamine.
Kuidas inimesed taastusravisse suhtuvad?
Nagu inimesed ikka – erinevalt. On neid, kes on väga motiveeritud osalema taastusravis ja järgivad antud soovitusi. Kuid on neidki, kes ei taha tunnistada põhjusi, mis viisid infarktini, või ei suuda oma käitumist muuta.
Teinekord on inimesel vaja ka aega, et aru saada, miks taastusravi tema jaoks hea võiks olla, mõelda välja logistika jms.
Kas kõik peavad taastusravi saama?
Kõikidele haigetele tuleb selgitada haiguse tagamaid. Intensiivravivoodis või ootamatu haigestumise korral ei ole inimene väga vastuvõtlik uuele infole. Vestlused tuleks pidada rahulikumal ajal ja rahulikumas keskkonnas – selleks sobib taastusravi väga hästi. Kõik südamelihaseinfarkti põdenud inimesed võiks suunata pärast haiglaravi taastusarsti vastuvõtule, kus arstiga koos otsustakse sobiv ja turvaline taastumise teekond.
Palju on neid, kes keelduvad, pidades seda mõttetuks?
On neidki. Osa inimeste suhtumist suudame nõustamisega muuta ja nad on nõus taastusravil osalema, kuid on ka selliseid, kes jäävad lõpuni oma ei’le kindlaks.
Kui inimene ei järgi taastusravi juhiseid, millised tagajärjed võivad olla?
Kui ei järgita sekundaarse ennetuse meetmeid (hoida ravimitega LDL-kolesterool südamehaigele soovituslikul tasemel ja vererõhk normi piires, liikuda piisavalt, et südamelihas oleks treenitud koormusega toime tulemiseks, ohjata stressi, mitte suitsetada, mitte liialdada alkoholiga, hoida kehakaal optimaalsena), siis on väga suur risk korduvaks südamelihaseinfarktiks ja äkksurmaks.
Kaua taastusravi kestab?
Pigem räägime taastumise ajast. Teeningute mõju ei ole kohene, samuti ei ole patsient võimeline päevapealt oma kaalu alandama ja toitumisharjumusi parandama. Muudatuste mõjust saab rääkida kolme-nelja kuu möödudes. Taastusravi raskematel juhtudel võidakse see korraldada haiglas, aga 90% juhtudest toimub taastusravi ambulatoorselt ehk polikliinikus. Südamehaigete taastusravi ambulatoorne programm kestab 8–12 nädalat.
Püüame olla paindlikud. Kui inimesel on logistiliselt keeruline kohapeal käia, siis võimalusel suurendame iseseisva tegevuse mahtu ja ta käib meie juures end vahepeal näitamas. Teinekord jälle on vaja taastusravi aega hoopis pikendada.
Artikkel ilmus 22.02.2023 Eesti Ekspressis: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120143768/kui-suda-hakkab-surema-kui…