Pealehele
Eestis paigaldatakse üle 1300 elektrilise südameseadme aastas, sealhulgas üle 170 südame äkksurma ennetavat defibrillaatori ja enam kui 80 südame puudulikkuse resünkroniseeriva ravi aparaadi.
KARL KUUSIK, Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse kardioloogia arst-resident, doktorant
JÜRI VOITK, Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse kardioloog-vanemarst
PRIIT KAMPUS, Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse kardioloog-vanemarst
Elektrilise südameseadme paigaldamise ehk implantatsiooni käigus paigutatakse naha alla aparaat, mis rangluualuse veeni kaudu südamesse paigutatud ühe või mitme juhtme ehk elektroodi abil tunnetab südame tööd ja vastavalt programmeeritud režiimile tekitab vajadusel südamelihases kontraktsioone.
Elektriliste südameseadmete implantatsioone ja regulaarset järelkontrolli teostatakse Eestis viies haiglas (Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Pärnu haigla). Varasemalt on eesti keeles ilmunud ülevaade elektriliste südameseadmete tööpõhimõtetest, näidustustest ja järelkontrollist.
Paraku esineb elektriliste südameseadmetega kaasnevalt jätkuvalt palju hirme ja väärarusaamu nii patsientide kui ka meedikute seas. Artikli eesmärgiks on värskendada uute ravijuhiste ning tehniliste arengute valguses meedikute ja elektriliste südameseadmetega elavate patsientide ning nende lähedaste teadmisi, et parandada toimetulekut igapäevases elus.
Südamestimulaatori näidustused Siinussõlme nõrkuse sündroom (SNS) on rühm südame rütmihäireid, mille korral südame loomulik rütmi tekitaja (siinusõlm) ei tööta korralikult ja põhjustab aeglast südame rütmi. Sagedasemad kaebused on pearinglus, koormustaluvuse langus, väsimus, nõrkus, võib esineda ka ebaselgeid teadvusekaotuse hoogusid (sünkoop).
Kardiostimulaator on näidustatud SNS patsientidele, kelle kaebused on selgelt seotud aeglase südame tööga või kellel esinevad aeglase rütmi foonil kiired kodade virvendusarütmia sööstud (bradükardia-tahhükardia sündroom), et võimaldada bradükardia korrektsiooni ja tahhükardia medikamentoosset ravi. Patsientidele, kellel koormusel südame pulsisagedus ei kiirene ja põhjustavad koormusest sõltuvaid kaebuseid, on näidustatud kahekambrilise südamestimulaatori implantatsioon. Atrioventrikulaarne (AV) blokaad tähistab olukorda, kus erutus küll tekib südame kojas, kuid erutuse ülekanne aeglustub või katkeb kodade ja vatsakeste vahelises sõlmes (atrioventrikulaarsõlmes). Atrioventrikulaarne blokaad põhjustab haigele olulisi kaebusi (teadvuse kaotust, nõrkust, jõuetust ja võib olla ka eluohtlik seisund) ning patsient jõuab haiglasse reeglina erakorraliselt kiirabiga.
Stimulaatori implantatsioon on näidustatud patsientidele, kellel esineb püsiv või hootine kõrge astme atrioventrikulaarne blokaad (II või III aste). Korduvate sünkoopide ennetamiseks on südamestimulaatori implantatsioon näidustatud >40 aasta vanustel patsientidel, kellel on esinenud korduvad teadvusekaotuse hood ja on dokumenteeritud sümptomite esinemise ajal enam kuni 3 sekundi pikkused pausid või asümptomaatilisel perioodil enam kui 6 sekundi pikkused pausid siinussõlme seiskuse või AV blokaadi tõttu või kellel on esinenud tilt-testi ehk kallutus-testi tegemisel asüstooliaga sünkoop.
Rütmihäiret salvestav seade
Uus ravijuhend soovitab kasutada implanteeritavat rütmihäireid salvestavat seadet (ingl implantable loop recorder – ILR) patsientidel, kellel esinevad harvem kui ühe korra kuus teadmata põhjusega sünkoobid või sümptomid, mille arvatav põhjus on rütmihäire, ja mille põhjus on eelnevatel uuringutel jäänud ebaselgeks. Südame defibrillaatoreid paigaldatakse kõrge äkksurmariskiga patsientidele, et teostada vatsakeste tahhükardia või fibrillatsiooni korral rütmihäire ülestimulatsiooni ja anda vajadusel südamesiseselt elektrišokki, et taastada normaalne rütm. Samas võib ICD töötada tavapärase südamestimulaatorina.
ICD on näidustatud patsientidel, kes on edukalt taaselustatud äkksurmast üle vatsakeste fibrillatsiooni või kui on dokumenteeritud eluohtlikke ventrikulaarseid rütmihäireid ja kelle oodatav elulemus on üle 1 aasta. Samuti paigaldatakse ICD raske südamepuudulikkusega patsientidele (vasaku vatsakese väljutusfraktsioon < 35 %), kellel uurimuste alusel on väga kõrge äkksurma risk vaatamata optimaalsele südamepuudulikkuse ravile. Resünkroniseeriva ravi aparaat Südamepuudulikkuse resünkroniseeriva ravi aparaat (CRT) aparaadi paigaldamise eesmärgiks on sünkroniseerida vasaku ja parema vatsakese tööd ning seeläbi tõsta südamepuudulikkusega patsientidel südame pumba funktsiooni jõudlust.
CRT on soovitatud paigaldada optimaalsel medikamentoossel ravil olevatele sümptomaatilistele südamepuudulikkusega patsientidele, kelle vasaku vatsakese väljutusfraktsioon on vähem kui 35 % ja kelle südame kardiogrammi (EKG) alusel esineb oluline hisi-kimbu vasema sääre blokaad (QRS-i kestvus > 130 ms).
Täiendavate küsimuste korral on alati ICD ja CRT implantatsiooni näidustuste täpsustamiseks vajalik rütmoloogi konsultatsioon. Elu kardiostimulaatoriga Elektrilise südameseadmega patsiendid võivad jätkata oma igapäevaseid tegemisi ja tööd samamoodi nagu enne seadme saamist. Varane implantatsioonipoolse õlaliigese füüsiline aktiivsus aitab vähendada õla valulikkust. Seetõttu õlaliigese liigutamine piiratud ei ole ning täiendavat ohtu endast ei kujuta.
Keelatud ei ole mistahes töökorras koduseadme kasutamine ega füüsiline aktiivsus. Elektrilise südameseadme olemasolu ei ole kaasajal enam vastunäidustuseks MRT (magnetresonantstomograafia) uuringuteks ega ka operatiivseks raviks. Oluline on, et vahetult enne ja pärast MRT uuringut ning kõik ICD aparaadid enne ja pärast planeeritavat operatsiooni läbiksid südameseadme kontrolli ja programmeerimine vastava väljaõppega meediku poolt väljatöötatud juhendite alusel. Kahjuks lähtub aga Eesti statistikast, et võrreldes tavapopulatsiooniga suunatakse elektrilise südameseadmetega patsiente MRT uuringutele oluliselt vähem, mis viitab meedikute põhjendamatutele hirmudele. Elektrilise südameseadmega patsiendi raviarst peaks planeeritava uuringu või operatsiooni eelselt leppima kokku kontrolli lähima haigla rütmihäirete kabinetis.
Piirangud pärast paigaldust
Haava paranemiseks tuleb jälgida implantatsiooni järgselt haava hooldamise nõudeid. Vahetult stimulaatori paigaldamise järgselt 3 nädala jooksul ei ole lubatud teostada MRT uuringuid, kuna see võib põhjustada südamesse paigutatud juhtmete liikumist.
Oluline on vältida stimulaatori piirkonna löömist või vigastamist, mistõttu on kontaktspordid mittesoovitatavad. Stimulaatoriga on keelatud elektriravi, kaarkeevitamine ja sisenemine piirkonda, kus on märk „kardiostimulaatoriga keelatud“. Soovitatav on vältida ka turvaväravates pikalt seismajäämist, mistõttu tuleks alati kanda kaasas stimulaatori paigaldamisel saadud passi ja seda vajadusel esitada.
Järelkontroll on kord aastas
Südamestimulaatori kontrollimine on valutu protseduur, mille käigus asetatakse andur stimulaatori kohale. Iga südamestimulaatoriga patsient peaks käima regulaarselt järelkontrollis keskmiselt korra aastas. Plaaniline järelkontroll võimaldab hinnata aparaadi seadete vastavust patsiendi vajadustele, optimeerida stimulaatori patarei kestvust ja planeerida varakult ette aparaadi vahetust.
Lisaks võimaldab regulaarne järelkontroll tuvastada rütmihäirete esinemist (näiteks kodade virvendusarütmia), mille alusel on võimalik korrigeerida ravi ja tagada patsiendile parem elukvaliteet. Erakorraline elektrilise südameseadme kontroll on soovitatav teadvuskaotuste ja tavapärasest aeglasema löögisageduse korral. Võimalike rütmihäirete tuvastamiseks on soovitatav vähemalt korra päevas rahuolekus pulsi katsumine. Sama soovitus kehtib ka inimestele, kellel elektrilist südameseadet ei ole.
Uus ravijuhis annab soovituse ka kodujälgimisseadme kasutamiseks patsientidel, kellel on raskused ambulatoorsetel visiitidel käimisega (näiteks elavad saartel või kaugemates maakohtades) võimaldades vähendada sagedasi stimulaatorite järelkontrolle.
Eestis on kodujälgimine kättesaadav alates 2009. aastast ja enamik ICD ja CRT aparaate on kodujälgimise süsteemis. Üha enam saab võimaldada südameaparaatide kodujälgimist ka tava südamestimulaatoritega patsientidele. Patsientidele antakse kaasa väike lisaaparaat, mis ühendatakse kodusesse elektrivõrku. See kannab üle patsiendi seadmete parameetreid ja võimalikke rütmihäireid läbi mobiilsidevõrgu otse serverisse. See võimaldab varakult tuvastada rütmihäireid ja kõrvalekaldeid südameaparaadi töös.
Kaasaegne stimulaator ei piira muud ravi
Elektrilise südameseadme olemasolu ei ole kaasajal enam piiravaks teguriks patsiendi ravi kättesaadavusele. Patsient koostöös oma raviarstiga peaks regulaarselt veenduma oma elektrilise südameseadme korrasolekus. Küsimuste ja implantatsiooni näidustuste täpsustamise korral on alati soovitatav küsida nõu rütmihäirete kabinetist. Põhja-Eesti Regionaalhaigla rütmihäirete kabinett 617 2097.
Artikkel on ilmunud Meditsiiniuudistes: https://static-pdf.aripaev.ee/aAoEF-EVV5GizRycfwNB6ZQAybI.pdf