Pealehele
Sel aastal on Regionaalhaiglas loodud mitu uut südamehaiguste ravimise võimalust. Invasiivkardioloogia osakonna juhataja dr Peep Laanmets räägib uuenduslikest protseduuridest interventsionaalkardioloogias.
Küsis: Stina Eilsen
Fotod: Aivar Kullamaa
Kuidas interventsionaalkardioloogia on viimastel aastatel muutunud ja arenenud?
Interventsionaalkardioloogia areneb selles suunas, et üritatakse võimalikult palju protseduure väheinvasiivselt teha. See tähendab, et protseduur tehakse ilma rinnakut avamata. Meie osakonna soov on patsientidele pakkuda avatud rinnakuga tehtavate kardiokirurgiliste operatsioonidega võrreldes vähemalt samaväärset teenust. Interventsionaalkardioloogia puhul on ka patsientide taastumine oluliselt kiirem. Kõige kiirema arenguhüppe on teinud eelkõige südamehaiguste strukturaalne ravi. Paljusid protseduure saab teha vaid mõnepäevase haiglaraviga. Avatud lõikuse puhul tuleb haiglaravile jääda mitmeks nädalaks ning patsiendid vajavad ka intensiivravi.
Invasiivkardioloogia meetodid on näiteks angiograafia, angioplastika, mitmesugused interventsioonid, kardiostimulaatorid, ablatsioonid.
Milline on invasiivkardioloogia ja kardiokirurgia tulevik? Kas need erialad täiendavad üksteist ja millisel moel?
Muidugi täiendavad. Kumbki eriala ei saa jääda aastakümneteks muutumatuks. Eks interventsionaalkardioloogia areng sunnib muutuma kardiokirurgiat ja vastupidi. Ka kardiokirurgias tekivad uued võimalused, mida varem ei olnud. Kardiokirurgidega oleme mõnes mõttes konkurendid, kuid eelkõige siiski head sõbrad.
2023. aastal olete invasiivkardioloogia osakonnas juurutanud uusi protseduure. Rääkige neist veidi lähemalt.
Peab meenutama, mis täpselt sai 2023. aastal alustatud, sest viimastel aastatel on interventsionaalkardioloogia valdkonnas palju uut ja põnevat toimunud. Mitraalklapi puudulikkuse kateetrikaudne ravi (Mitral transcatheter edge-to-edge-repair – TEER) on Regionaalhaiglas kõige uuem protseduur. Tartu Ülikooli Kliinikumis on juba varem mõned niisugused protseduurid läbi viidud. Selle programmi käigus hoidmisel on oluline jätkuv tegevus. Üritame 5–10 patsienti aastas sel meetodil ravida. See tagab kvaliteedi ja teadlikkuse protseduurist kardioloogide seas. Seda programmi veab dr Kaido Hanni.
Stimulaatorite valdkonnas on uus ja huvitav meetod juhteteede stimulatsioon. See on füsioloogilisem, impulss liigub looduslikke teid pidi. Südame funktsioon ja sünkroonsus on võrreldes tavapärase parema vatsakese stimulatsiooniga parem. Tavalise arsti elu läheb raskemaks, kuna EKG alusel ei saa sageli aru, kas patsiendil on stimulaator töös.
Lisaks oleme alustanud ägeda kopsuarteri trombemboolia korral trombi aspireerimise protseduuridega, kasutades süsteemi FlowTriever. Selle eelis on kateetri suur läbimõõt (24F – 8 mm). Selle kateetri abil saab suuri trombe kopsuarterist efektiivselt eemaldada ja mõju on kohene.
Samuti kroonilise kopsuarteri dilatatsiooniprotseduurid KATE (kopsuarteri trombemboolia) järel (chronic thromboembolic pulmonary hypertension – CTEPH). Regionaalhaigla kardioloogid dr Rasmus Lubi ja dr Boris Lapidus veavad seda projekti. Seni on paar patsienti korduvatel protseduuridel käinud ning efekt on olnud väga hea.
Üritame ka para-protees lekete (PVL – paravalvular leak) kateetrikaudse okluseerimisega edasi minna. Sellise haigusega patsientide kateetrikaudne ravi on haige jaoks oluliselt lihtsam võrreldes korduva lahtise lõikusega. Olenevalt lekke lokalisatsioonist tuleb neid protseduure vahetevahel teha koos kardiokirurgiga – jällegi näide, kuidas meie erialad teineteist täiendavad. Sel aastal tegime dr Eustaquio Onoratoga esimese aordiklapi para-protees lekke sulgemise. Need protseduurid jäävad ka edaspidi patsientidele kättesaadavaks, sest ühekordselt ei ole ju mõtet protseduuri teha. Oluline on võimalused käigus hoida, sest ainult nii tagame kvaliteedi.
Kuidas uue meetodiga ravitud patsientidel läheb?
Kopsuarteri trombemboolia järgselt kroonilise kopsuarteri dilatatsiooniprotseduuri läbinud patsientidel läheb hästi. Võime öelda, et protseduuri efekt on olnud hea ja püsiv.
TEER-patsiendil ja KATE-aspiratsiooni patsiendil läheb samuti hästi. Aordiklapi PVL-patsient tuleb veel korduvale protseduurile. Kokkuvõttes oleme uute meetoditega ravitud patsientide ravitulemustega rahul.
Milliste südamehaigustega patsiente invasiivkardioloogia abil aidata saab?
Tegelikult on väga paljudel juhtudel võimalik lahtise operatsiooni asemel teha invasiivkardioloogiline protseduur. Võiks öelda, et RHK-s (rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon) ei olegi vist kardioloogia koode, mille puhul me aidata ei saa.
Kas patsiendi vanus on ka määrav? Millal otsustatakse kardiokirurgia ja millal invasiivkardioloogia kasuks?
Nii ja naa. Peame alati vaatama üldpilti ning kasu-kahju suhet. Interventsionaalkardioloogia on väga kiiresti arenev valdkond, kuid praegu on selle nõrk koht veel pikaajaliste tulemuste puudumine. Kardiokirurgia on klassikaline meetod, mille pikaajalised tulemused on hästi teada. See ei tähenda, et interventsionaalkardioloogia on halvem – me lihtsalt ei tea veel. Seetõttu eelistatakse nooremate patsientide mõningate protseduuride puhul tänapäevaste teadmiste juures kardiokirurgiat. Näiteks Euroopa ravijuhises soovitatakse raske aordiklapi stenoosiga patsientidel kateetrikaudset aordiklapi paigaldamist ehk TAVI-protseduuri teha alates 75. eluaastast. Noorematel on eelistatud praegu TAVI-meetodi asemel kardiokirurgiline sekkumine. Praegu on mitmeid käimasolevaid ja lõppevaid teadusuuringuid, kus võrreldakse madala riskiga ja isegi asümptomaatiliste raske aordisuistiku stenoosiga patsientide ravimeetodeid. Nende uuringute tulemuste põhjal eeldan, et see vanusepiir tuuakse kindlasti allapoole. Invasiivkardioloogia areng pakub patsiendile samaväärse efekti nagu lahtine lõikus, aga vähem invasiivselt, mis on patsiendile paremini talutav.
Millised on invasiivkardioloogia siduserialad? Mida annab erialale juurde Regionaalhaigla interdistsiplinaarsus?
Siduserialade loetelu on pikk: kardiokirurgia, anestesioloogia, neuroloogia, gastroenteroloogia, pulmonoloogia, veresoontekirurgia… Muidugi annab interdistsiplinaarsus palju juurde – oleme üksteisele lähedal, teadmine uutest võimalustest levib kiiremini.
Millised on invasiivkardioloogia väljakutsed tänapäeval?
Kogu interventsionaalkardioloogia on pidev väljakutse ja piiride liigutamine. See teebki eriala huvitavaks.
Mida ütleksite erialavaliku ees seisvatele õdedele, miks tulla tööle invasiivkardioloogia valdkonda?
Invasiivkardioloogia osakond on superkoht neile, kes tahavad põnevat tööd, pidevat arengut ja adrenaliinirohket elu. Kell 8–16 tööd soovijatele ja neile, kellele öötöö ning positiivne pinge ei meeldi, interventsionaalkardioloogia ei sobi. Meil on viimaste aastatega suurem osa õdedest vahetunud. Meil on praegu väga toredad ja positiivsed õed, kuid on veel vabu kohti. Pakume ka toredat kollektiivi ja palju enesetäiendusvõimalusi.
Millised on teie töövahendid? Kuidas tehnika on viimastel aastatel edasi arenenud? Tooge palun mõni näide.
Interventsionaalkardioloogia üritab teha protseduure võimalikult väheinvasiivselt. Skalpell on ka meil olemas – aga selline väike : ) Eri suurustega torude kaudu teeme protseduure, tavapärane sisestuskanüül on 6F (2 mm diameeter), suurimad on 24F (8 mm). Nende torude kaudu käivad kõik protseduurid: sisestatakse balloonid, stendid, okluuderid, klipsid, koilid. Elektrofüsioloogid näiteks viivad peenikesed kateetrid südame valitud lokalisatsiooni. Kateetri otsa kas kuumutades või külmutades katkestatakse erutuse juhtivus vajalikes kohtades. Nii ravitakse rütmihäireid interventsionaalkardioloogias.
Millised on selle valdkonna tulevikuplaanid?
Plaanis on koolitada uusi arste ja teha järjest uuenduslikumaid protseduure.
