Pealehele
Kardioloog Julia Reinmets ei oska end üheski teises ametis ette kujutada. „Kunagi kaalusin matemaatikaõpetaja ametit, aga enne keskkooli viimast klassi oli mul otsus käes – lähen arstiks õppima!” Oma valikut kahetsenud pole doktor Reinmets hetkegi.
tekst: Kristi Kool
Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardiointensiivravi osakonna juhataja Julia Reinmets ütleb oma patsientide kohta: „keeruline kontingent”. „ Äge südamelihase infarkt, südamepuudulikkus, kopsuturse,” loetleb doktor ja lisab, et akuutse vormiga südamehaigused vajavad lisaks põhjalikule ravile kiiret tegutsemist. Kardiointensiivravi osakond on koht, kus arstid patsiendi südame eest sõna otseses mõttes võitlevad. „Üks osa meie patsientidest elustatakse juba kiirabi poolt, neid on aastas 40-50, mis teeb kuu peale 2-3 haiget. Ja loomulikult reanimeeritakse haigeid ka meie osakonnas, aastas umbes 100 inimest, mis tähendab keskmiselt iga 3-4 päeva tagant ühte elustamist.”
Reanimatsiooni õnnestumine on doktor Reinmetsa sõnul individuaalne. „Väga palju sõltub patsiendi eelnevast haigusest,” selgitab doktor, „Näiteks kui kliinilise surma põhjustab aordi dissektsioon, siis tavaliselt reanimeerida ei õnnestu, haigus ja tüsistused on väga rasked. Elustamise efektiivsus sõltub ka südame seiskumise vormist - vatsakseste fibrillatsiooni korral on natuke kergem elustada, samas asüstoolia korral on raskem reanimeerida, siis pole südamel üldse elektrilist aktiivsust. Aga kõik oleneb patsiendist.”
Lucas ja Impella
Kui palju sõltub meditsiinitehnikast ja haigla varustusesest? „Eestis ongi üldse ainult kaks III etapi kardiointensiivraviosakonda, üks Tartu Ülikooli Kliinikumis ja teine PERH-is,” ütleb doktor Reinmets, mis tema sõnul tähendab, et patsiendile tagatakse tippkvaliteedi tasemel abi. „Kui rääkida tehnikast, siis meil on olemas Euroopa ja tegelikult isegi maailmatasemel aparatuur. Kui rääkida personali oskustest, siis nii arstid kui õed käivad iga kahe aasta tagant reanimatsioonikoolitusel.” Osakonnas on suurepärased moodsad jälgimis-, diagnoosimis- ja ravivahendid. Uuematest reanimatsiooniseadmetest toob osakonnajuhataja välja südamemassaažiaparaadi Lucas. „Sellest on meile suur abi,” kinnitab doktor Reinmets. „Rindkere massaaž on füüsiliselt raske töö. Eriti kui on tegemist rigiidse rindkerega, mille jäikusest inimkätega jagu ei saagi. Lucas ei väsi, selle vajutus on alati õige tugevusega ja täpse ajavahemiku tagant.”
Osakonna varustusest rääkides juhatajal üks väike unistus siiski on – Impella. „Tegemist on seadmega, mis toetab südame vasakut vatsakest,” selgitab kardioloog. „Kui inimene elab üle raske infarkti, siis on tema süda esialgu veel nõrk. Impella aitab südamel infarktijärgsel perioodil verd pumbata.” Doktor Julia Reinmets loodab, et kunagi õnnestub vähemalt üks selline abivahend osakonda muretseda.
Kollast joont mööda abi järele
Kardiointensiivravi osakonna ukse taga jookseb mööda põrandat silmatorkav kollane joon. Tegemist pole PERH-i sisekujundusliku elemendiga, teine ots sellest joonest paikneb haigla erakoralise meditsiini osakonnas. „See on STEMI joon ja tõesti, põrandale tõmmatud mitte ilu pärast, vaid ikka praktilisel otstarbel – et teekond kriitilises seisundis patsiendiga oleks võimalikult kiire ja sujuv.” STEMI tähendab lühendatult ST-segmenti elevatsiooniga müokardiinfarkti ja iga viivitatud sekund võib selle diagnoosiga patsiendile maksta elu. Kollane joon näitab kätte kõige kiirema tee abi juurde, mida mööda saab raskes seisundis inimese otse kiirabiraamiga kohale sõidutada. „STEMI joone idee sai üks mu kolleeg – dr.Toomas Marandi, kui külastas Rootsis PERH-i sarnast suurhaiglat ja mõte tundus nii hea, et võtsime selle üle,” räägib doktor Reinmets.
Töökorraldus käib kindla äraproovitud skeemi järgi ja tihedas koostöös invasiivkardioloogia osakonnaga. Doktor Reinmets selgitab: „Suur osa meie patsiente tuleb sisse ägeda südamelihase infarktiga. Sellisel juhul teavitab haigla erakorralise meditsiini osakond meid saabuvast patsiendist juba ette. Siis on kaks võimalust. Juhul kui meie enda osaonna kõrval asuv invasiivkardioloogia osakond on vaba, laseme haige saata esmalt sinna, kui aga ruumi pole, tuuakse haige otse kiirabiraamiga meie osakonda, kus ta saab esmase ravi kuniks invasiivkardioloogia osakond on valmis teda vastu võtma.” Kui haige on stabiliseeritud, veedab ta kardiointensiivis ööpäeva kuni kaks.
Põhja-Eesti regionaalhaigla kardiointensiivravi osakonnas on 12 voodikohta ja üksuse juhi, doktor Julia Reinmetsa sõnul on tegemist optimaalse arvuga, mis paika pandud arvestades Tallinna ja Harjumaa rahvastikku. Sellest hoolimata, et tegu on nagu nimigi ütleb – regionaalhaiglaga – käib tihe koostöö väiksemate haiglatega üle Eesti. „Meile saadavad oma patsiente väga sageli Narva, Rakvere, Rapla, Haapsalu ja Pärnu kolleegid, meil on olnud patsiente Saaremaalt ja Hiiumaalt,” räägib südamearst. Doktor Julia Reinmets toonitab, et kõik Eesti väiksemad haiglad on personali poolest professionaalsed, lihtsalt ravivõimalused pole kõikjal nii suurepärased kui PERH-il ja sellepärast tullakse kolleegidele appi. Õnneks ruumipuudust osakonnas nii lihtsalt ei teki, kohti jagub, sest ravi kestus on üldiselt lühike. Doktor Reinmetsa kinnitusel annab tema osakond aastas abi kuni 2000 haigele.
Otsustamiskiirus tuleb kogemusega
Kui doktor Julia Reinmets nimetas kardiointensiivraviosakonna patsiente keeruliseks kontingendiks, siis ei mõelnud ta üksnes haigete diagnoosi iseenesest, oma rolli abi andmisel hakkab mängima patsiendi kogu tervislik seisund. Doktor selgitab. „Paljud, kes siia satuvad, tuuakse otse kodust, nad on sageli esmased haiged. Seega peame me uurima haige senist elu, milliseid haigusi on ta põdenud, millised on tema teised terviseprobleemid. Kõik kaasuvad haigused on olulised ja võivad ravi määramisel olla otsustava tähtsusega. Loomulikult uuritakse haige terviseandmeid ka teistes osakondades, aga meil on see alati vaja ära teha väga-väga kiiresti. See on meie osakonna arstide kunst, peame kriitilises olukorras säilitama külma närvi ja tegema kalkuleeritud otsuse.” Sellist kogemust mujalt ei saagi kui kohapealt. Doktor Reinmets räägib, et arstiõppe kardioloogia residentuuritsüklis on ette nähtud pooleaastane töö kardiointensiivravi osakonnas. Kui noorarst tuleb tööle ka edaspidiseks, paneb osakonnajuhataja oma veel „rohelised” töökaaslased esialgu päevasesse valvesse, kogenumate kolleegide kõrvale. „Nii saavad nad teatud aja jooksul ülevaate kõigist tüüpilistest situatsioonidest, mis meie juures ette tulla võib. Aga sellest hoolimata tuleb alati olla kogu ihu, hinge ja mõistusega asja juures, patsiendid on erinevad, alati võib ette tulla midagi sellist, millega varem kokku puutunud ei ole.”
Infarkt võib tulla nii ületöötamisest kui ülesportimisest
Kes on tüüpiline kardiointensiivravi osakonna patsient? Esimese hooga pakuks vanemat (60-70a.v.) meesterahvast. „Jah, peamiselt satuvad meie juurde tõesti juba vanemad inimesed,” nõustub kardioloog, „Aga kui vaadata tendentse, siis iga aastaga kasvab südamehaiguste hulk nooremate seas.” Doktor Reinmets mäletab aegu, mil alla 40. aastase inimese infarkti nägi üliharva, nüüdsel ajal pole tegu enam sugugi haruldase juhtumiga. „40-45 aastaste inimeste südametervis halveneb. Ning, tõepoolest, valdavalt on tegu meestega.” Peamine põhjus on hooletu suhtumine oma eluviisi kombineerituna kõrge töökoormusega. Doktor Reinmetsa sõnul ei ole asi niivõrd selles, et inimene pikki tööpäevi teeb, aga sellega kaasnevad tavaliselt pidev mure kohustuste pärast, stress, pingelised olukorrad, ärevus. „Adrenaliinitase organismis on kogu aeg kõrge ja see koormab südant.” Kui panna sinna juurde veel rämpstoitumine ja nigel kehaline aktiivsus, siis ongi juba mitu sammu infarkti suunas tehtud. Kuid kuidas on lood viimasel ajal aktuaalseks muutunud ülesportimisega? Kardioloog nendib, et nendegi osakonda on maratonidelt patsiente toodud, doktor mäletab, et üht kokkukukkunut tuli kiirabibrigaadil elustada lausa raja kõrval. „Palun arvestage oma võimetega ja tehke tervisesporti tõesti tervislikult!” Doktor Reinmets kiidab kestvusalade harrastamise heaks, aga manitseb eesmärkide püstitamisel, eriti kui tegu juba keskeas inimestega või vähese treeningukogemusega spordisõpradega.
Võrreldes muu südamehaigete kontingendiga on sellised juhtumid siiski küll jätkuvalt harvad. Tüüpiline infarktisaaja on tavaliselt suitsetaja, seda peab kardioloog Julia Reinmets üheks kõige levinumaks riskifaktoriks. Ka pärilikkusel on suur osa, kui peres on vanematel infarkt läbi põetud, on suurem võimalus selleks ka järeltulijatel. Valvsad peaks oleka suhkruhaiged, kõrgenenud vererõhuga inimesed, ülekaalulised, ka neil on suurem oht saada südamehaigus. „Kui juba mitu faktorit on koos, tasub pärast neljakümnendat eluaastat seada sammud kardioloogi juurde, et südame seisukorrast ülevaade saada,” kinnitab doktor Reinmets. Selgub, et kuigi me valutame südant küll teiste inimeste küll erinevate olukordade pärast, ei oska me alati ära tunda, kui süda ise päriselt hädas on. „Mõnikord ei tunne inimene midagi, eriti diabeetikute puhul täheldatakse vaikset isheemiat. Aga inimesed mõtlevad ikka, et südamehaigus väljendub vasakul pool torkiva valuna. Tegelikult see nii pole,” väidab kardioloog. „Põhilised ennetavad märgid on pigistustunne, pressimine ja see avaldub rinnaku keskel. Kui suuremal kehalisel koormusel hakkavad niisugused aistingud tekkima, on põhjust edasisteks terviseuuringuteks.”
Südant peavad hoidma ka arstid
Pingeline töö, kus stressitase ja adenaliin kõrge, on kindlasti ka doktor Julia Reinmetsal endal. Mismoodi hoiab ta oma südant kulumise eest? Kardioloog nendib, et ta on läbipõlemisest pääsenud tänu oma kolmele lapsele, kes võimaldasid vahepeal koju vanemapuhkusele jääda ja pingelisest tööst kõrvale astuda. „Ma arvan, et ma olen ka üsna tugev isik, kui ma kukun siis tõusen kohe püsti,” mõtiskleb doktor. Ta nõustub, et kardiointensiivravi osakond on üsna ränk töökeskkond, vanemad kolleegid on talle rääkinud, et juba viieaastane tööstaaž võib arstile rängalt mõjuda. Eks on ka osakonnajuhataja ise vahel omadega läbi. Sellepärast seisab ta hea selle eest, et kogu osakonna personalil oleks vahetused ja valved nii, et jääks puhkeaega. „Töö intensiivsus, raskelt haiged inimesed, ka surm – see käib meie tööga kaasas. Noortel meedikutel on alguses eriti raske. Ja meie osakond on eriline ka selle poolest, et patsientide tagasiside ja tänu siia tavaliselt ei jõua.” Doktor Reinmets ei arva sugugi, et patsiendid oleks tänamatud, lihtsalt, selline on kord juba elu. Kardiointensiivi satub patsient äärmiselt raskes olukorras, ta saab abi ja liigub juba õige pea edasi teise osakonda, kus ravimine juba jätkub kuni inimene haiglast välja kirjutatakse. Ja doktor Reinmetsa sõnul on täiesti loogiline, et selle aja peale on inimene unustanud on haigusloo kõige esimese ja kõige raskema etapi – intensiivravi. Mis ei tähenda, et Julia Reinmets ja tema kolleegid ei oskaks oma töö tulemustest rõõmu tunda. „Kõige tähtsam on, et patsient saab terveks, see on suurim tänu,” kinnitab südamearst.