Uus süda, uued tantsud

Heli Pilt on 61-aastane, teeb neli korda nädalas trenni ja elab siiratud südamega. Tantsupeole pääsemine on tema jaoks midagi väga erilist.

Tekst: Eli Lilles
Fotod: erakogu

Heli meenutab, et juba 17 aastat tagasi avastas perearst, et südamega pole lood päris korras.
Edasised uuringud viisid ta kardioloogi juurde ja Tartu arstide hoole alla, järgmised
kümmekond aastat möödusid ravimite toel. Tagasi vaadates märgib ta, et esialgu polnud
südamehaigus igapäevaelus kuigi häiriv, sellest andsid märku vaid tabletid. Kuid ühel hetkel
tuli trepist esimesele korrusele jõudmiseks kolm korda puhata. 2017. aasta kevadel oli
olukord juba kriitiline ja perearst saatis ta otse vastuvõtult haiglasse. Heli meenutab, et isegi
siis tahtis ta enne näiteks auto koju viia. Samas osutus erakorralise meditsiini osakonda minek
katsumuseks, sest väikesest kallakust üles minekuks enam jaksu polnud.
Heli suunati edasi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus tehti analüüsid ja uuringud, seejärel
arutati juba südamestimulaatori paigaldamist.

Mõte oli siirdamiseks valmis

„Mind saadeti mai alguses nädalakeseks koju puhkama, et siis stimulaatori paigaldamiseks
tagasi tulla. Tagasi haiglasse jõudes oli konsiilium vahepeal otsustanud, et tasub ikka
siirdamise peale mõelda. Tegelikult olin selleks valmis, sest olin kodus oma peas juba läbi
mõelnud, et kui pakutakse siirdamist, võtan vastu,“ meenutab Heli.
Ootamine möödus haiglas nii tavapalatis kui ka intensiivis. „Kui olin Soomes uuringutel ära
käinud, siis öeldi, et mind on nimekirja pandud ja võin koju ootama minna. Kott oli pakitud,
kogu aeg toaukse kõrval valmis, telefon alati käepärast. Poole aasta pärast helistas dr Pentti
Põder ning küsis, kui kiiresti Tallinna jõuan. Poeg istus autorooli, tütar tuli kaasa. Mind viidi
kopteriga Soome, mõne aja pärast operatsioonituppa,“ mäletab ta seda päeva.
Tagantjärele ei tundunud ka see pool aastat enam nii väga väsitav, ütleb ta. „Ma arvan, et
lihtsalt aitas see teadmine, et mingi lahendus on silmapiiril.“

Samm-sammult taastumine

„Ärkasin viis päeva hiljem ning minult küsiti, kas ma tean, kus olen ja mis tehti – uuriti, kas
aju jäi ikka samaks,“ muigab ta nüüd. Heli viibis haiglas kolm nädalat, seejärel sai koju.
„Alguses muidugi paar kuud ei jaksanud kõndidagi, pealegi oli talv ja õues libe. Tütrega
kõndisime iga päev natuke, enesetunne läks aina paremaks ja ühel hetkel olingi tagasi tööl,“
meenutab ta. „Mu töö ei olnud väga füüsiline ja eks ma hoidsin ennast ka. Kuid umbes aasta
pärast operatsiooni sain mingi haiguse külge. Olin Regionaalhaiglas, vahepeal ei lastud isegi
arsti mu juurde. Põletikunäitajad olid nii hullud, siis sain küll riielda natuke,“ räägib ta. Pärast
seda ei ole suuremaid haigestumisi olnud.

Heli menüüs on nüüd iga päev 15 eri ravimit, mõnda isegi kaks korda päevas; regulaarsed
kontrollid ja lisaks analüüsid perearsti juures. „Aga ma tunnen end hästi,“ kinnitab ta.

Heli tõdeb, et kuna ta on ise positiivse suhtumisega, siis ka ta lapsed ei näidanud oma hirme
välja: „Nad näitasid mulle, et on tugevad. Kaaslane küll hiljem tunnistas, et oli mures.“
Lähedaste toetusest rääkides meenutab ta, et poeg kinkis talle enne haiglasse minemist suure
Minioni kaisuka. „Soomes haiglas olin sellega päris kuulus – et mul oli voodis suur Minion,“
naerab ta. „Aga pärast operatsiooni oli sellest köhahoogude ajal palju abi. Arstid soovitasid
toetada midagi vastu rinda ja Minion sobis suurepäraselt.“

Rõõm liikumisest

Heli on 28 aastat tegelenud rahvatantsuga ning tänaseks on füüsiline aktiivsus taas tema elu
lahutamatu osa. Ta tegeleb jooga ja võimlemisega, kuigi ta on ka jõusaali ringtreeningut
proovinud. Praegu teeb ka trenni neli korda nädalas ning naisvõimlemise rühmaga
tantsupeole pääsemist peab väga suureks saavutuseks: „Minu jaoks on tegelikult suur asi, et
ma 61-aastaselt, siiratud südamega, neli korda nädalas trenni tehes pääsen peole!“

Arstid kui oma pere

Regionaalhaigla ja sealsete arstide tuge oma teekonnal kirjeldab Heli ühe sõnaga: „Super!“
Oma raviarstile, dr Pentti Põdrale, on ta väga tänulik: „Ma võin talle helistada millal iganes
– õhtul, nädalavahetusel, varahommikul – ning saan alati kontakti, kui mul on mingi mure.
Kõigile küsimustele saan vastused täpselt siis, kui vajadus on.“ Kiidusõnu jagub ka dr
Günter Taalile: „Väga-väga tore ja sõbralik!“ Tänusõnad lähevad ka dr Piret Härma-
Jõksile, kes oli raviarst enne operatsiooni.

Pentti Põder

Regionaalhaigla südamekeskuse kardioloog-vanemarst

Südamesiirdamise läbiteinud patsiendid nagu Heli ja Urmas on elavad näited
inimvaimu tugevusest ja lootuse jõust. On ju väga raske elada päevast päeva
teadmisega, et sinu seisund on sedavõrd kriitiline, et ravi ravimite ja seadmetega
ei ole enam piisav, tagamaks aktsepteeritavat elukvaliteeti. Seejuures teades, et
operatsioon, mis sinu elu võiks päästa, toimub suuresti juhuste kokkulangemisel
ehk siis sõltub sellest, kas leidub just sulle sobiv doonororgan. See eristab
südamesiirdamist teistest südamehaiguste ravivõtetest, kus inimeste poolt
loodud ravimid ja aparaadid haige aitamiseks on pidevalt olemas, nii-öelda
“riiulist võtta”. Meie transplanteeritud patsientide kannatlikkus, vastupidavus ja
usk uude algusesse isegi kõige raskematel hetkedel näitab nende erakordset
sisemist tugevust.

Nagu kõikide transplanteeritud patsientide, nii ka Heli ja Urmase puhul, on suur
rõõm näha nende taaspöördumist tavapärasesse ellu. See ongi selle raske ja pika
teekonna suurim ja sügavaim mõte – elada täisväärtuslikku elu, olla olemas oma
perekonna jaoks, näha järeltulevat põlvkonda sirgumas ning tegeleda nende
asjadega, mida elus oluliseks pead ja mille kaudu saad end teostada.
Loomulikult kuulub nende igapäevasesse ellu korrektne ravirežiimi jälgimine ja
ravimite tarvitamine – ent kas ei ole mingi kroonilise haiguse püsiravi ju
enamiku keskealiste inimeste elu pärisosa?

Olgu Heli ja Urmase optimism ja elujõud eeskujuks praegustele ja tulevastele
patsientidele, kel seisab ees sarnane teekond. Nende lood on inspiratsiooniks
kogu meditsiinipersonalile ning kinnitab, et meie tehtud töö on tõeliselt
väärtuslik.