Südamlik Anly, kingitud südamega

2020. aastal võitles Anly Jakobson oma elu eest anestesioloogiakliiniku II intensiivravi osakonnas. Nüüd, pärast südamesiirdamist, töötab ta siinsamas sekretärina.

Tekst: Elis Aru
Fotod: Cärol Liis Metsla, Regionaalhaigla, erakogu

2020. aasta suvel oli Anly 32-aastane. Tema elu oli läinud nii, et patt oleks kurta: tore abikaasa ja kolm vahvat last, mõnus kodu Pelgulinnas. Ka tööga oli ta rahul: ta käis tegevusjuhendajaks Käo tugikeskuses, mis toetab intellekti- või liitpuudega inimesi. Stressi maandas Anly trenniga, 10‒12 km jooksuring polnud tema jaoks mingi probleem.

Kuni kõnealuse suveni. „Ma lihtsalt ei osanud ohumärke näha,“ tõdeb Anly praegu. „Tundsin, et olen väsinud – aga näita mulle inimest, kes ei oleks? Mu noorim laps oli aasta ja nelja kuune, nii et muidugi magasin kehvemini kui muidu! Ma ei teinud sellest suurt numbrit.“
Jooksuringidest said kõnniringid, sest jaks oli otsas. Perearstile kurtis Anly väsimust ja uimasust – vereanalüüs näitas, et tal on D-vitamiini puudus, ja vererõhuaparaat, et pulss keskmisest kiirem. Ei midagi hullu, rahunes Anly.
Ent väsimus süvenes, kodus toimetades pidi Anly tegema puhkepause. Jalutades toetas vahepeal vastu majaseina, et mitte kukkuda. „Miks ma varem EMO-sse ei läinud?“ imestab ta praegu. Lõpuks soovitas seda tungivalt sõbranna, kellele Anly kurtis, et läks kodutrepist üles neljakäpakil. Olgu peale, soostus Anly – ootas abikaasa, Kaido töölt koju ja koos sõideti haiglasse. Tagasi laste juurde tuli Kaido üksinda.

Kiire hääbumine

Juba esimene EKG, mis Anlyle Regionaalhaiglas tehti, kuulutas kurja. Ärevil naine viidi I kardioloogia osakonda, diagnoosiks äge müokardiit ehk südamelihase põletik. 

Edasist haiglasoleku aega mäletab Anly lünklikult. Kuidas ta ühendati ECMO-masina külge, voolikud-voolikud-voolikud... Kuidas temaga vestlesid kaks naist, ilmselt õde, kelle hääl mõjus rahustavalt. Kuidas magnetresonantsuuringul, kui tuli hinge kinni hoida, tekkis täielik paanika ja tunne, et kohe saabub surm. 
„Mees ütleb, et mu jutt oli täiesti adekvaatne, aga mul endal ei ole meeles midagi, mida ma rääkisin,“ tõdeb Anly. Sama lugu on saadetud sõnumitega – tekst on loogiline, aga mälestus nende saatmisest puudub. Üheksa päeva hoiti Anlyd hoopis kunstlikus koomas, sest ta muutus nõnda rahutuks, et kurnas niigi koormatud südant. „Mäletan, et magasin väga halvasti: haigla tuled ja helid, kõik tekitasid minu sees pinget,“ meenutab ta.

Tänu ECMO-masinale, kunstlikule vereringele, hoiti Anlyd elus ligi kaks kuud. Lapsi ta haiglasse ei lubanud, vaatamas käisid mees ja parim sõbranna. Tagantjärele oleks ta sedagi teinud teisiti ja targemalt: „Lapsed pole rumalad,“ ohkab ta. „Kaua sa neile ütled, et ärgu muretsegu, kui nad näevad, et emme ei tule koju. Ma lihtsalt ei tahtnud, et nad näeksid, mis seisus ma haiglas olen.“

Dr Indrek Rätsep tutvustas Anlyle võimalusi: kui süda kosub, saab sellele panna abipumba, kui ei, on vaja südamesiirdamist. Anly lootis väga, et ta oma süda kosub – siirdamine tundus ebareaalne, justkui midagi, mida tehakse filmides ja haiglasarjades. Iga mööduv päev näitas paraku, et tema enda süda enam välja ei vea. Regionaalhaigla arstid palusid abi kolleegidelt Soomes, Meilahti haiglas, et saata Anly üle lahe südamesiirdamisele.
„See oli ju COVIDi-aeg: kui Soomes konsiilium kokku kutsuti, et mu juhtumit arutada, siis mind näidati video teel,“ meenutab Anly. Kaamerapildi abil tervitas ta Soome arste, kes leidsid: jah, saatke Anly meile südant ootama.

Soolased lahkumispisarad

Kui tuli hetk, et Anly pidi Regionaalhaiglast lahkuma, nuttis ta lahinal. II intensiivravi osakond, kus ta nüüdseks viibis, oli saanud koduseks ja siinne personal talle armsaks. „Nad on nii tore meeskond, tundsin kogu aeg, et mind väga hoitakse! Õed kutsusid mind oma tibulinnuks! Kui hakkasin ära minema, siis nemad nutsid koos minuga.“

Õed polnud ainsad, keda Anly tahab kiita. Arstid võtsid talle visiitidel kaasa kohvitopsi ja rääkisid temaga nagu omainimesed. Üks Anly lemmiklugusid on segu piinlikust ja naljakast: „Kuna ma tualetis käia ei saanud, siis kasutasin siibrit. Palusin õdedel mulle siiber tuua, et oma „asjaga“ mäele saada. Pandi kõik vajalik paika ja jäeti mind üksi toimetama. Nad sulgesid isegi isolaatori ukse, et mul võimalikult mugav oleks – pikali selliseid asju teha on nagunii keeruline. Ja siis, mina kenasti asjaga algamas, kui näen, et mu palati poole tuleb dr Indrek Paas. Palusin mõttes „Ära tule! Palun ära tule!“, aga otse loomulikult ta tuli. Ütlesin talle, et tead, äkki tuled hiljem, mul siin asjatoimetamist või nii. Tema aga ütles, et ma ei paneks teda tähele ja pealegi ei tunne ta lõhna nagunii.“ Anestesioloogi ehmatamiseks on vaja rohkemat kui siibrit!

Soome minekuks pandi Anly reanimobiilile ning seejärel kopteri peale. „See ei ole võimalik,“ korrutas ta endale mõttes. Tema, tavaline inimene, kolme lapse ema, nüüd sellises olukorras.

Südant oodates

Soome viidi Anly 11. novembril. Võõras keelekeskkonnas oli esialgu keeruline, ent siinnegi personal kohtles teda suure soojusega, eriti tõstab ta esile kirurg Jan Kissi. Möödusid nädalad, sobiv doonorsüda lasi end oodata. Anly hakkas vaikselt kaotama lootust...

Kaasa ei aidanud see, et naist tabasid haiglais mitmed komplikatsioonid. Neist raskeim oli verejooks seljaajus, mille järel Anly kaotas tundlikkuse oma jalgades. Et närvikahjustus viib ta ratastooli, jõudis talle lõplikult kohale alles pärast südameoppi.

Opile sai ta viimaks 5. detsembril. Kaido tuli Eestist kohale ja istus terve öö oma naise kõrval: „Tundsin korraga rõõmu ja hirmu,“ meenutab Anly. Konfidentsiaalsusnõuded ei lubanud talle öelda midagi doonori kohta: nii teab ta vaid seda, et see võõras inimene oli temastki noorem. Mõttes on Anly teda palju-palju kordi tänanud.

Pärast viit tundi ootamist sai Kaido haiglast kõne: teie naine on opilt väljas, kõik läks hästi, ta taastub. „Ma ei kujuta ettegi, millist kergendust ta võis tunda,“ lausub Anly. Eestisse tagasi, otse Haapsalu neuroloogilisse rehabilitatsioonikeskusesse toodi ta 28. jaanuaril. Algas pikk aeglane tee, et harjuda uue südamega ja õppida, kuidas ratastoolis hakkama saada.

Ringiga tagasi haiglasse – tööle!

Läbielatu jättis Anlyle tugeva jälje. Ta õppis kogemusnõustajaks ja on saanud olla toeks saatusekaaslastele, kes Eestis uut südant vajavad. Regionaalhaiglasse, külla II intensiivravi osakonnale, läks ta esimesel võimalusel ja jäigi käima. Oma uuel sünnipäeval, 5. detsembril, tõi ta personalile, oma uutele sõpradele, südamega dekoreeritud tordi. 

Lisaks Regionaalhaigla toredatele õdedele jäi Anly suhtlema ka oma arstide dr Paasi ja dr Rätsepaga. Nõnda sai ta „otse allikast“ teada, et II intensiivraviosakond hakkab otsima uut sekretäri. Anly kaalus asja ja otsustas viimaks, et kandideerib – „Haigla on ratastoolisõbralik koht, kus töötada! Pealegi kõik niikuinii desotavad ja maskitavad, mis on mulle ka oluline.“

Sekretäriks ta saigi: „Kui dr Indrek Rätsep mind tööle kutsus, siis ta ütles mulle: Anly, kui sa meie osakonda tööle tuled, siis võid kindel olla, et personal hoiab sind. Ja ta ei eksinud, nad hoiavad mind väga ja olen selle eest megatänulik. Kui meil on osakonna üritused, siis nad tirivad-tõmbavad-sikutavad mind kaasa kuhu iganes. Nad on mind tassitud treppidest üles-alla ja ka kanuumatka elasin kenasti üle.“

Kolm korda nädalas teeb Anly trenni lootusega, et võib tulevikus taas liikuda omal jalal. Tema menüü peab sobima ravimitega, mida ta südame tõttu võtab. Oma lastega matkamine tuleb hoolikalt läbi mõelda. Immuunsüsteemi peab teadlikult alla suruma. Ent suures plaanis ei tee Anly argistest ebamugavustest numbrit: „Tänutunne minu sees on tohutu suur, sest mind on õnnistatud nii heade inimestega. Minu lapsed ja abikaasa, minu lähedased ja sõbrad, samuti võõrad, kellest said omad!“