Üks päev residendiga

Esimese aasta kardioloogia-resident Aleksandr Petrojev tunneb rõõmu, et saab just Eestis ja Regionaalhaiglas arsti tööd teha. „Meil on väga hea haigla, kõrgeim etapp! Meie ei saa haigeid kuhugi edasi saata. Siin kogeb kõike.“

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: Shurik Zubra

On üks neist detsembrikuu alguse hommikutest, mil üleöö on taevas kallanud teedele nii heldelt lund, et tunni jagu hiljem kontorisse saabunud töötajad
ahhetavad hommikukohvi kõrvale üüratutest ummikutest. Sisehaiguste teise osakonna intensiivravipalatist astub välja korvpalluri mõõtu, sõjaväelase rühiga esimese aasta kardioloogia resident Aleksandr Petrojev, lai naeratus näol.

Koos oma juhendaja, sisehaiguste vanemarsti Jelena Kostjukiga on ta just võtnud öiselt valvearstilt üle patsiendid. Kuigi öö möödus rahulikult, poleks hilineda teiste suhtes aus, isegi lumemöllu tõttu. Liiati on Petrojev täna EMO-s konsultant.

„Mõnele haigele on haiglas olemine väga raske, nad kukuvad deliiriumisse ega saa enam ühtäkki aru, kus nad on ja mida peavad tegema. Öösiti tuleb seda ette kõige sagedamini ja seetõttu on öösel valvanud arstil palju tööd,“ tõdeb Aleksandr.

Aleksandr tavatseb öelda haige, mitte patsient, nagu on rahvusvaheliselt käibel. „Võib-olla on nii vanamoodne, kuid minu jaoks on see lühike ja selge. Loodan, et sellega kedagi ei solva.“

Huvitavad patsiendid, huvitav töö

Petrojev töötab sisehaiguste osakonnas teist kuud. Esimese tsükli residentuurist tegi ta nefroloogia- ehk neeruhaiguste osakonnas. Sisehaiguste patsientide profiil on laiem, mis muudab töö veelgi huvitavamaks.

Näiteks ülehomme on oodata ühest maakonnahaiglast 61-aastast meest, kes on alates oktoobrist haige, kuid hoolimata põhjalikest uuringutest pole ikka diagnoosi kätte saanud.

Nüüdseks on aga üks teooria siiski tekkinud. „Kahtlustame tal väga haruldast haigust. Kui see osutub õigeks, on olukord huvitav, kui mitte, on aga veelgi huvitavam – mis tal siis ikkagi on,“ märgib Aleksandr.

Ennetamise suur jõud

Kui Aleksandr lõpetas arstiteaduskonna, polnud tal kindlat soovi, mis erialal jätkata. Esialgu mõlgutas ta mõtteid anestesioloogia intensiivraviarsti kutsest. Siis aga tegi ta kaks ja pool aastat kliinilist tööd Soomes, kus tekkis suurem huvi kardioloogia vastu.

„Selles valdkonnas võib teha igasugust tööd – olla osakonnas kardioloog; keskenduda rütmihäiretele ja teha ablatsiooniprotseduure; teha veresooni korda; olla mitteinvasiivne diagnostik, kes teeb ultraheliuuringuid ja koormusteste; võib teha nii polikliinilist kui ka taastusravitööd,” selgitab resident.

Enim vaimustab Aleksandrit kardioloogia meeletu kiire areng – kogu aeg tuleb uusi ravimeid, instrumente ja protseduure juurde. „Süda on kahtlemata üks tähtsamaid organeid ja kui see on haige, jäävad ka neerud haigeks ja võib juhtuda igasugust muud jama,“ sõnab Aleksandr.

Kuigi haiguste ennetamise töö lasub suuresti perearstide õlul, võiks see Aleksandri meelest olla ka kardioloogide südameasi. Et tõsta inimeste teadlikkust südamehaigustest, on Eesti kardioloogia seltsis loodud ka preventsiooni töörühm. „Iga inimene peab teadma, et südant tuleb hoida, selleks tuleb teha sporti, süüa kasulikku toitu, jälgida kolesterooli ja magada piisavalt. Ennetamisel on suur potentsiaal,“ ütleb arst.

Endorfiinid vallanduvad trennis

Kuidas noor arst ise oma südant hoiab?

Hommikuks sõi Aleksandr putru. Sellest saab vajalikke süsivesikuid ja maole on see väga sõbralik. Kuna ta teeb kõvasti trenni, sööb ta mõnikord haiglas ka teise hommikusöögi. „Rämpstoitu ja ebatervislikku söön väga harva. Mul pole lihtsalt isu, pigem söön salateid kanaga, rohkem puu- ja juurvilju. Enne magamaminekut ma ei söö,“ märgib ta.

Täna on Aleksandril trennikott tööl kaasas, et saaks kohe pärast tööpäeva jõusaali startida. „Teen jõutrenni, viimasel ajal ka rohkem aeroobset. Maailma Terviseorganisatsioon WHO soovitab nädalas teha vähemalt 150 minutit mõõduka intensiivsusega sporti, näiteks kõndida või joosta. Ma ise teen päris palju rohkem, neli-viis korda nädalas poolteist tundi korraga,“ lausub Aleksandr. „Ega ma päris fanaatik ka pole, aga mulle meeldib, kui keha
on toonuses, ja need endorfiinid, mis trennist tekivad.”

Patsientide jaoks olemas

Kell 9 algab ringkäik palatites. Resident Petrojev ja tema juhendaja dr Kostjuk jagavad omavahel patsiendid. Aleksandr alustab intensiivravipalatis oleva ukrainlannast sõjapõgenikuga, kellel on raske südamepuudulikkus ja äge neerupuudulikkus. Püüame talle siin paremat ravi pakkuda,“ sõnab Petrojev. Teises palatis lamab proua, kes kukkus kodus paar nädalat tagasi ja sai seetõttu valuvaigistavaid süste. Süstepiirkonda ei ole tõenäoliselt korralikult puhas- tatud ning kaasuva lümfoomi ja raske immuundefitsiidi foonil on tekkinud raske haavainfektsioon.

„Mis teil öösel mureks oli?“ uurib Aleskandr. „Puus hakkab valutama, kui küljeli olen,“ vastab proua. „Aga suhkruga on ikka hullem lugu. See on ainult 2,2.“ „Haigus on raske, see tõmbab suhkrut alla,“ lohutab arst. „Sööge ikka korralikult. Anname teile ööseks magusat jooki, siis on ka veidi parem. Hiljem teeme sidumise ka. Ja kohe, kui koht Hiiu järelravi haiglas vabaneb, saate sinna minna, eks.“ „Kuidas ma sinna saan?“ uurib proua. „Tulevad ilusad tugevad mehed ja viivad teid sinna autoga.“ „Väga hea!“ rõõmustab proua silmanähtavalt.

EMO kui teine pere

Petrojev tellib lisauuringud 84-aastasele prouale, kes on osteoporoosi tõttu saanud ühest kukkumisest mitu luumurdu ja kellel on tuvastatud raske hüperkaltseemia. Talle saab määratud ravi. Seejärel võtab resident neljandalt korruselt suuna esimesele EMO-sse. Ta läheb trepist, nagu alati. Kiire sammuga, lausa pooljoostes. „Alla küll pole nii kasulik kui üles, aga lähen siiski,“ märgib ta. „Järgmine tsükkel on pulmonoloogias – see on kümnendal. Näis, kas jaksan sinna ka kogu aeg trepist minna.“

EMO on Aleksandrile nagu teine pere. Ta tuli siia tööle 2016. aastal, kui õppis veel teisel kursusel. Esialgu töötas paar aastat abilisena, seejärel abiõena ja pärast abiarstina kuni arstiteaduskonna lõpetamiseni. Siis läks Soome. „Seal tegin väga palju tööd, kuid töö meeldis ja palk oli hea,“ sõnab Aleksandr. „Soomes oli palju rohkem vanemaid patsiente, 100-aastaseid ja eakamaid, siin iga päev sellist asja ei näe.”

Vahel talt küsitakse, kas ta on rahul, et on Eestis arst. „Alati võib igasuguste asjade pärast ju nuriseda, aga ma olen nii rahul. Koolis ühiskonnaõpetuse tunnis ütles õpetaja, et sa ei pea olema patrioot, aga patriotism on alati hea. Ülikooli lõpetades tekkis selge tunne, et Eesti on
ikka isamaa,“ ütleb Aleksandr. „Seda sooja tunnet, mis sadamas Soome praamilt maha tulles tekkis, ei saa katsuda ega mõõta, kuid sellest
ei taha ilma jääda.“ Loomulikult unistab Aleksandr ka sellest, et kunagi tehtaks ka Eestis südamesiirdamist ega peaks patsiente selleks Helsingisse saatma. „Samas pole halb, et kolleegid aitavad. Koostöö on alati hea,“ tõdeb Aleskandr.

Kui ravimit ei võta

Kolm tundi tagasi on EMO-sse toodud 60ndates mees, kellel on kolmandat päeva paremal pool alakõhus valu ja iiveldab. Neeruinfarkt. Härra võtab kotist välja ravimikarbi, kus on tema 14 päeva ravimivarud. Ta peaks võtma 10 ravimit päevas, kuid ta pole seda teinud. Miks, mees ei põhjenda. Doktor Petrojev ohkab ja lausub hiljem epikriisi: „Ise teinud endale kahju.“

Üks hüpertensiooniravimitega tegelev firma on teinud arstidele kokkuvõtte, et vaid 18 protsenti naistest ja 13 protsenti meestest saavutab vererõhuravimitega referentsväärtuse. Miks nii vähesed? Põhjus on selles, et inimesed ei võta korralikult ravimit, nad unustavad või tunnevad end hästi ning loobuvad võtmisest. „Hüpertoonia ja neerupuudulikkus on aga „vaiksed“ haigused, mis tulevad salaja ja ega patsient neid esialgu tunne. Selles peitubki oht,“ märgib resident.

Alzheimeri profülaktikast

Kuidas Aleksandr hoiab positiivset meelt, nähes raskeid põdejaid? „Kui inimene on haige, on arsti töö anda endast kõik, et ta terveks teha. Meist sõltub tema elukvaliteet. See pole arvutimäng, kus on võimalik simuleerida, vigu kustutada ja nupust kinni panna, siin pole ruumi lasta oma emotsioonidel möllata,“ selgitab Aleksandr.

Arst õpib eluaeg – pidevad koolitused, seminarid, rahvusvahelised konverentsid, uued ravijuhiseid. „See on küll hea! Alzheimeri profülaktika! Ma räägin oma vanaemale ka kogu aeg, et õpi midagi juurde ja loe. Tema aga vaatab telekast uudiseid,“ muigab resident.

Tõhus kaitsemehhanism

Kuidas Aleksandr end pärast pingelist tööpäeva maha laadib? „Ülikoolis räägiti, et kõige rohkem infarkte on kirurgidel. Ma püüan nii, et haigla uksest välja astudes ma unustan tööasjad. See on nagu kaitsemehhanism. Öösel on valvearstid, kes minu eest muretsema peavad.“ Juhendaja dr Kostjuk vangutab kõrval arvutis pead: „Sa oled veel noor. Vaatame, mida sa 5–10 aasta pärast räägid.“ Petrojev heidab pilgu telefoni. Sõbranna on saatnud talle sõnumi, et õhtul tuleb minna võrkpalli mängima. Jõutrenn jääb seega täna ära. „Aga sporti peab nagunii tegema. Ikka need endorfiinid, noh.“

3 tähtsat õppetundi

Kollegiaalsus. Tööl sõltub väga palju sellest, kuidas sa oma kolleegidesse suhtud ja nendega suhtled. Ülikoolist tulles pani Aleksandr tähele, et osa kolleege mõtleb hierarhiliselt: kõigepealt on arst, siis õde, seejärel abiline ja muu personal. „Me oleme kõik ühel tasemel! Minust sõltub õe töö ja õest minu
töö, hooldajast sõltub aga veelgi rohkem.“

Küsi! Alati tuleb küsida, kui sa midagi ei tea. „Soomes hakkavad teise kursuse arsti- tudengid käima haiglas patsiente vaatamas ja kolmandal alustavad abiarstindust, neid lausa õpetatakse küsima. Meil pole see veel nii loomulik,“ tõdeb Aleksandr.

Kliiniline eetika. „Pärast ülikooli lõppu tahtsin kõik inimesed kindlasti terveks ravida, praegu kaalun aga põhjalikult läbi iga patsiendi ravi plussid ja miinused, riskid ja kasud. Kui on väga eakas patsient, kelle prognoos ei ole enam kuigi pikk, mõtlen pigem sellele, mis elukvaliteeti me inimesele elu lõpus pakume ning kas teda on ikkagi nii täpselt vaja uurida ja agressiivselt ravida. Mingi süsteem hakkab juba tekkima.“