Rütmihäired

Dr Madli Haldre

Kri Marie — Wed, 22 Mar 2023 09:21:48 +0000

Dr Madli Haldre kardioloog Kri Marie 22.03.2023

Valdkonnad

Rütmihäired

Töörühmad

Vastuvõtule

Dr Peep Laanmets

admin — Sun, 13 Oct 2019 12:54:37 +0000

Dr Peep Laanmets kardioloog-ülemarst-osakonna juhataja admin 13.10.2019

Valdkonnad

Rütmihäired

Töörühmad

Interventsionaalkardioloogia osakond

Vatsakestest pärit rütmihäired

editor — Fri, 04 Oct 2019 10:17:57 +0000

Vatsakestest pärit rütmihäired editor 04.10.2019 Rütmihäired

Ventrikulaarne tahhükardia
Ventrikulaarne tahhükardia on kiire südame rütmihäire, mille põhjuseks on südamevatsakestest pärinevad ebanormaalsed elektrilised signaalid.

Südame löögisagedust reguleerivad elektrilised signaalid, mis juhitakse perioodiliselt edasi mööda südame elektriliselt aktiivset kude. Normaalne terve südame rahuoleku löögisagedus on vahemikus 60 kuni 90 korda minutis ning selle takti määravad südame ülemistest kambritest (südamekojast) pärinevad signaalid. Seda rütmi nimetatakse siinusrütmiks, kuna südame peamine rütmi allikas on parema koja seinas paiknev siinussõlm.

Ventrikulaarse tahhükardia korral tekivad südame alumistes kambrites (vatsakestes ehk ventriklites) aga ebanormaalselt kiired elektrilised impulsid, mis on enamasti üle 100 korra minutis ning mis ei ole sünkroonis kodades tekkivate elektriimpulssidega. Kuna vatsakestes tekkivad signaalid põhjustavad vatsakeste liiga kiiret ja ebanormaalset kokkutõmmet, võib see põhjustada südame võimetust pumbata piisavalt verd keha ning kopsude vereringesse. Kiire vatsakestest pärineva rütmihäire (ventrikulaarne tahhükardia) korral halveneb oluliselt nii südame võime verd edasi pumbata kui ka täituda.

Kui ventrikulaarne tahhükardia on mittepüsiv ja kestab vaid mõned sekundid, võib see mööduda märkamatult. Kui see aga kestab kauem, võivad ilmneda vereringe häirest tingitud sümptomid nagu pearinglus, rütmihäirete tunnetamine, õhupuudus, rindkerevalu või ka teadvuse kadu ning krambid. Mõnedel juhtudel võib ventrikulaarne tahhükardia põhjustada vereringe täieliku seiskumise ning sel juhul on tegemist südame äkksurmaga. See juhtub enamasti varasema südamehaiguse korral, milleks võivad olla näiteks läbipõetud müokardiinfarkt, südame lihase haigus või geneetilised südamehaigused.

Ventrikulaarne fibrillatsioon
Ventrikulaarse tahhükardiaga lähedalt seotud eluohtlik seisund on vatsakeste virvendus ehk ventrikulaarne fibrillatsioon. Selle rütmihäire korral on vatsakestest pärinevad elektrilised impulsid ülikiired ning koordineerimatud.

Mõni kord võib ventrikulaarne fibrillatsioon tekkida ventrikulaarse tahhükardia tagajärjel, vahel võib ventrikulaarse fibrillatsiooni põhjustada aga üksik ventrikulaarne vahelöök. See rütmihäire esineb peaasjalikult olemasoleva südamehaigusega inimestel nagu näiteks läbipõetud müokardiinfarktiga patsientidel. Harva võib selle põhjuseks olla ravimite või mineraalide muutunud tase veres.

Ventrikulaarne fibrillatsioon põhjustab kiiresti vereringe seiskuse ja äkksurma, kui see ei möödu ise või kui seda kiiresti ei ravita. Kui eluohtlikud rütmihäired lühikese aja jooksul (ööpäeva jooksul) väga sageli korduvad, nimetatakse seda elektriliseks tormiks. Elektriline torm on eluohtlik ning selle ravi toimub võimalusel kõrgema etapi haiglas.

Ravi
Inimesi, kellel on esinenud eluohtlikud ventrikulaarsed rütmihäired või on nende tekkeks kõrge risk, ravitakse kas ravimite või operatsiooni käigus paigaldatavate seadmetega, mis eluohtliku rütmihäire tekkel seda ravivad. Eluohtlike rütmihäirete ennetamiseks on äärmiselt oluline järgida arsti väljakirjutatud raviskeemi.

Esmaabi osutamine
Eluohtliku rütmihäire ning südameseiskuse korral saavad esmaabi osutada kõik pealtnägijad. Eestis on erinevatesse avalikesse kohtadesse paigutatud mõnisada automaatset kehavälist defibrillaatorit. Väga oluline on ka esmaste elustamisvõtete rakendamine. Kõik inimesed, kelle lähedane on läbi põdenud südamelihase infarkti, südame äkksurma või põeb rasket südamepuudulikkust, peaksid tundma esmaseid elustamisvõtteid.

Siinussõlme nõrkuse sündroom

editor — Wed, 11 Sep 2019 13:08:37 +0000

Siinussõlme nõrkuse sündroom editor 11.09.2019 Rütmihäired

Siinussõlme nõrkuse sündroom

Siinussõlme nõrkuse sündroomi (SSS) korral on siinussõlme töö häiritud, mistõttu ei suuda see tagada adekvaatset südame löögisagedust. Kõige sagedasemaks põhjuseks on siinussõlme piirkonna sidekoestumine, harvem võib düsfunktsioon esineda tingituna struktuursest südamehaigusest (kardiomüopaatia, reumaatiline südamehaigus, isheemiatõbi), ladestushaigusest, lihasdüstroofiast. Vahel võib põhjus olla mööduv, nt liiga kõrge kaaliumi sisaldus veres (hüperkaleemia), alajahtumine, kilpnäärme alatalitlus, erinevad südame löögisagedust aeglustavad ravimid (nt beeta-blokatoorid või digoksiin).

SSS väljendub bradükardiana või pausidena südametöös. Sageli võib kaasuvalt esineda kodade virvendusarütmia, mille korral südame löögisagedus on kiire, mistõttu seda kutsutakse ka tahhü-bradü sündroomiks. Kaebusteks võib olla aeglasest südametööst tingitud väsimus, uimasus, minestustunne, teadvuskaotus, õhupuudus, rindkerevalu, segasusseisund, südamepekslemine.

Diagnoosi aluseks on elektrokardiogramm (EKG). EKG tegemise ajal ei pruugi me registreerida aeglast südamerütmi, mistõttu tihti teostatakse ka ööpäevane rütmimonitooring (EKG-Holter), et saada ülevaade ööpäeva keskmistest südame löögisagedustest. Südame ultraheliga (ehhokardiograafia) saame hinnata südame struktuuri ja võimalikke kõrvalekaldeid. Lisaks on vaja teostada vereanalüüsid (neerufunktsioon, vere soolaarvud kaalium ja naatrium, kilpnäärme hormoonid), et hinnata võimalikke ravitavaid põhjuseid.

Kui patsiendi kaebused on põhjustatud aeglasest südametööst, on raviks südamerütmuri (kardiostimulaatori) paigaldamine, eeldusel et muud põhjused on välistatud (jäetud ära südametööd aeglustavad ravimid, hinnatud vereanalüüse). Vahel võib olla vajalik südametööd aeglustavate ravimite (nt beeta-blokatoorite) manustamine, kuna kaasuvalt esineb eelpool mainitud tahhü-bradü sündroom, kui kodade virvendusarütmia (KVA) ajal on südame löögisagedus liiga kiire. Sellisel juhul võib ka kaaluda südamerütmuri paigaldamist, et saaks jätkata beeta-blokatoor raviga. Kui esineb kaasuvalt KVA, on näidustatud ravi verevedeldajaga (antikoagulandiga) vastavalt riskiteguritele.

Dr Jüri Voitk

admin — Sun, 13 Oct 2019 12:45:34 +0000

Dr Jüri Voitk kardioloog-vanemarst admin 13.10.2019

Valdkonnad

Rütmihäired

Tegevusalad

elektrofüsioloogia ja kardiostimulatsioon

Töörühmad

Vastuvõtule

Dr Priit Kampus

admin — Sun, 13 Oct 2019 10:53:50 +0000

Dr Priit Kampus kardioloog-vanemarst admin 13.10.2019

Valdkonnad

Rütmihäired

Tegevusalad

elektrofüsioloogia
kardiostimulatsioon

Töörühmad

Vastuvõtule

Dr Kaido Hanni

admin — Thu, 03 Oct 2019 13:01:42 +0000

Dr Kaido Hanni kardioloog-vanemarst admin 03.10.2019

Valdkonnad

Rütmihäired

Töörühmad

Vastuvõtule

Kodade virvendusarütmia

admin — Tue, 01 Oct 2019 10:54:56 +0000

Kodade virvendusarütmia admin 01.10.2019 Rütmihäired

Kodade virvendusarütmia olemus
Kodade virvendusarütmia (KVA) on rütmihäire, mida iseloomustab ebaregulaarne südametöö. Siinussõlm ei koordineeri südame rütmi (vaata "Rütmihäirete" alt infot südame ehituse kohta). Südame ülemised osad ehk kojad võbelevad kiiresti ja kaootiliselt, mille tulemusena ei tõmbu kojad regulaarselt kokku ja vere voolamine vatsakestesse aeglustub. Ebaregulaarset ja kiiret kodade võbelemist kannab AV-sõlm üle ka vatsakestele, mis põhjustab nendegi ebaregulaarse kokkutõmbumise. Selle tagajärjel on kodade virvendusega inimesel pulss ebaregulaarne.
Näitena võiks tuua analoogia veega: kui visata kivike vette, hakkavad veepinnal levima korrapärased lained. Sarnaselt toimub erutuslaine levik normaalse südametöö korral (elektrilise impulsi mõjul tõmbuvad südame erinevad osad järjekorras kokku). Kui aga visata vette mitu kivikest korraga, siis korrapäraseid laineid ei teki ja veepinnal on terve rida kaootilisi, ebaregulaarseid lainekesi. Samasugune toime on ka kodade virvendusel südame löökidele.

Kodade virvendusarütmiat soodustavad elustiilitegurid
Kõige sagedasem KVA teket soodustav tegur on vanus. Üle 50-aastastel inimestel kahekordistub KVA tekkerisk iga kümne aasta tagant. Lisaks vanusele mõjutab erinevate haiguste teket ka elustiil. Kõikide järgnevate tegurite mõjutamine vähendab KVA-sse haigestumise riski ning haiguse olemasolu korral rütmihäire episoodide esinemist:

suitsetamine
alkoholi tarbimine
ülekaal ja rasvumine
vähene füüsiline aktiivsus
tasakaalustamata ja vale toitumine
stress

Kodade virvendusarütmiat soodustavad haigused

kõrgvererõhktõbi
struktuurne südamehaigus (südame isheemiatõbi, läbipõetud südamelihase infarkt, klapirikked, kardiomüopaatiad)
diabeet
uneapnoe
kilpnäärme ületalitlus ehk hüpertüreoos

Kodade virvendusarütmia sümptomid
Kõige tavalisemad sümptomid on südamepekslemine, värin rindkeres või tunne, et süda on rütmist väljas. Võivad esineda ka õhupuudus, väsimus, rindkerevalu, pearinglus või uimasus, minestustunne või minestamine, ärevus või hirm, muutus tavapärases pulsisageduses. Kui Sul esinevad sellised sümptomid, siis katsu oma pulssi. Tasub ka teada, et mõnedel inimestel ei kaasne virvendusarütmiaga mingeid sümptomeid.

Kodade virvendusarütmia tüsistused
Paljud inimesed elavad kodade virvendusarütmiaga aastakümneid. Seisund ei ole otseselt ohtlik, aga võib põhjustada tüsistuste tekkimist. Olulisemad tüsistused on insult ja südamepuudulikkus.

Kodade virvendusarütmia diagnoosimine
Kodade virvendusarütmia diagnoosimiseks on vaja minna arsti vastuvõtule, kes teeb läbivaatuse ja uuringud. Peamised uuringud on järgmised:
1. Elektrokardiogramm ehk EKG (. EKG on KVA diagnoosimise alus.
2. Holteri monitooring. See on 24 tunni või vajaduse korral pikema aja jooksul tehtav EKG. Seda uuringut tehakse juhul, kui rütmihäired esinevad harva ja neid ei ole õnnestunud EKG-le salvestada. Patsient ei pea uuringu vältel olema haiglas ning võib teha peaaegu kõiki tavapäraseid toiminguid. Uuringu tegemise ajal palutakse patsiendil üles kirjutada oma tegevused ja samuti sümptomid, kui neid peaks esinema.
3. Südame ultraheliuuring ehk ehhokardiograafia. Tegemist on uuringuga, kus vaadeldakse südant läbi rindkereseina (transtorakaalne ehhokardiograafia) või söögitoru kaudu (söögitorukaudne ehhokardiograafia). Uuringul hinnatakse südame ehitust ja tööd.
4. Vereanalüüs. Vereanalüüsiga on võimalik täpsustada organismi seisundit ja välistada teisi haigusi, mis võivad kodade virvendusarütmiat esile kutsuda.
Arst võib otsustada teha lisaks muid uuringuid.

Kuidas leida oma pulss?
Pulsi katsumine võimaldab hinnata südamelöökide regulaarsust ja sagedust. Kuna kodade virvendusarütmia võib mõnikord olla väheste või ebamääraste sümptomitega, siis aitab regulaarne pulsi katsumine selgitada, kas on tekkinud südamerütmihäire või mitte. Tavapäratult kiire, aeglane või ebarütmiline pulss mõõtmisel viitab südamerütmihäirele. Pulsi mõõtmiseks vali endale sobiv viis kas randmelt või kaelalt.

Randmelt katsumiseks pane ühe käe sõrmed teise randme peopesapoolsele pinnale pöidla lähedal (vt pilti):	Kaelalt mõõtmiseks pane sõrmed kaelal kõrisõlmest umbes kaks sentimeetrit paremale või vasakule (vt pilti):

Keskendu kõigepealt pulsi regulaarsuse hindamisele. Pulss on regulaarne, kui saad rütmi lugeda. Üksikud vahelöögid ei tähenda ebaregulaarset rütmi. Kui pulss pole regulaarne, on tegemist ebaregulaarse rütmiga, mis võib viidata kodade virvendusarütmiale.
Seejärel hinda pulsi sagedust. Vaata kella ning loe pulsilööke 30 sekundi jooksul. Korruta tulemus kahega, et saada pulsisagedus ühes minutis. Kui soovid, võid lugeda pulsilööke pikema aja, näiteks 60 sekundi jooksul. Normaalne pulsisagedus on rahuolekus 60–100 lööki minutis. Pulsi hindamine automaatse vererõhuaparaadiga ei asenda käega pulsi katsumist.

Kodade virvendusarütmia ravi
Kodade virvenduse episood (paroksüsm) võib mööduda iseenesest. Kui nii ei juhtu, siis proovitakse südame rütmi taastada (esmakordsel haiguse ilmnemisel), eriti füüsiliselt aktiivsetel ja väljendunud kaebustega patsientidel. Normaalne siinusrütm üritatakse saavutada veresoonde manustatava ravimiga (medikamentoosne kardioversioon) või narkoosis tehtava elektrilöögiga läbi rindkere (elektriline kardioversioon). Üle kahe ööpäeva kestnud rütmihäire puhul ei saa südame rütmi taastada ilma vähemalt kolm nädalat kestva verdvedeldava ehk antikoagulantravita. Vajaduse korral tehakse enne rütmi taastamist söögitorukaudne ehhokardiograafia uuring, et välistada südameõõne trombi.
Kodade virvendus on enamasti krooniline haigus. Aja möödudes muutuvad kodade virvenduse episoodid tavaliselt sagedasemaks ja tihti kujuneb välja püsiv rütmihäire. Seetõttu alustatakse sageli juba esimese kodade virvenduse episoodi ajal ravi beetablokaatoritega, et ära hoida uusi kodade virvenduse episoode. On võimalik, et hiljem lisatakse raviskeemi ka teisi ravimeid.
Korduvad kodade virvenduse episoodid põhjustavad sageli ebameeldivaid kaebusi, tavaliselt on need ebameeldivamad kui püsivaks muutunud kodade virvendus. Mõnedel patsientidel on südamearst soovitanud kodade virvenduse episoodi tekkimisel võtta kodus ühekordse suukaudse annusena antiarütmikumi (nn „tablett taskus“ ravivõimalus).
Kodade virvenduse episoodide sagedust on võimalik vähendada kateeter-ablatsioonraviga. See on protseduur, kus kohaliku tuimestuse all viiakse piki veresoont südamesse kateeter, millega rütmi häiret põhjustavad südamepiirkonnad elektriliselt kõrvetatakse (ablatseeritakse) (joonis 3). Selle protseduuriga on võimalik vältida rütmihäire ülekandumist tema tekkekohast ülejäänud südame piirkondadele. Protseduur on edukas enamasti vaid suhteliselt terve südamega patsientidel, kellel esineb sagedasi kaebusi põhjustavaid kodade virvenduse episoode.

Joonis 3. Rütmihäiret põhjustavad südamepiirkonnad kõrvetatakse elektriliselt (ablatseeritakse) (allikas: Tim Phelps, 2017. John’s Hopkins University, AAM).

Rütmi taastamine on enamasti turvaline protseduur, kuid sageli korduvate kodade virvenduse episoodide tagajärjel võib arsti ja patsiendi kokkuleppel rütmi taastamisest loobuda. Sel puhul üritatakse püsiva kodade virvendusega harjuda pulsisagedust kontrolliva (peamiselt beetablokaatoritega) ravi abil. Enamasti on püsiva kodade virvendusega patsiendi rahuoleku pulsisageduse eesmärk alla 110 löögi minutis. Harvadel juhtudel ravitakse kiiret kodade virvendust südamestimulaatori paigaldamisega ja atrioventrikulaarse sõlme (vaata joonist 1) ablatseerimisega. Sel juhul muutub pulss regulaarseks (stimulaatorirütm) ja ebaregulaarse rütmihäire kaebused kaovad.
Kui on otsustatud rütmi taastamisest loobuda, siis kaebusteta või väheste kaebustega kodade virvendusega patsientidel ei vähene oodatav eluiga ja ei halvene elukvaliteet.

Insuldi ennetamine vereveldadajaga
Insult on enim kardetud KVA tüsistus. Insuldi riski vähendamiseks peab valdav osa KVA-ga patsientidest kasutama vere hüübimist takistavat ehk antikoagulantravi. Antikoagulantravi on eriti oluline nende kodade virvendusega patsientide jaoks, kelle insuldirisk on suur. Arst hindab ravi määrates patsiendi insuldi- ehk tromboosiriski ning veritsusohtu. Mitmed alla 65-aastased patsiendid ei vaja püsivat hüübimisvastast ravi. Samas alustatakse antikoagulantravi enamikul üle 65-aastastel ja kõigil üle 75-aastastel kasvõi ühe kodade virvenduse episoodiga patsientidel. Antikoagulandina kasutatakse kahte tüüpi ravimeid: varfariini ja otseseid antikoagulante. Varfariinravi puhul on vaja regulaarselt
mõõta verest INR hüübimisnäitajat, mille väärtusest sõltuvalt määrab arst või õde varfariini annuse. Otseseid antikoagulante (abiksabaan, dabigatraan, edoksabaan, rivaroksabaan) kasutades ei ole INR-i mõõtmine vajalik. Samas on ka nende puhul vaja hinnata veritsusriski ja teha regulaarselt vereproove, et hinnata neerufunktsiooni. Varfariinravi korral, kuid mitte otseste antikoagulantide tarvitamisel peab vältima suuri muutusi suure K-vitamiini sisaldusega toiduainete (nt kapsas, lehtsalat jpt) tarbimisel.
Kuna mõned valuvaigistid (nt ibuprofeen) suurendavad veritsusriski, siis ei soovitata neid koos antikoagulantidega tarvitada. Lisaks on vaja nõu pidada apteekri, arsti või õega, kui on soov kasutada muid käsimüügiravimeid või toidulisandeid, kuna neil võivad olla koostoimed kasutatavate ravimitega. Aspiriin ei ole antikoagulant ja see ei vähenda piisavalt insuldi riski. Seetõttu seda tänapäeval KVA patsientidel insuldi ennetamiseks ei kasutata.

Kuidas käituda rütmihäire episoodi korral?
Kui Sinu raviarst ei ole juhendanud teisiti, siis KVA episoodi kordumise korral tegutse järgnevalt:

Kui tunned terviseseisundis häirivat muutust (vt sümptomite loetelu)

kui leiad, et pulss on kiire ja/või ebaregulaarne, tegutse järgmiselt:

1. Kui rütmihäire on kestnud vähem kui 48 tundi (antikoagulantravi mittetarvitaval patsiendil kuni 24 tundi), on KVA korral võimalik kohe südamerütm taastada. Tööpäeval (kui see on võimalik) pöördu hommikul haigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO-sse, söömata-joomata, vähese vee joomine ja igapäevased ravimid on lubatud) või võta ühendust oma raviarsti
või perearstikeskusega.

2. Kui rütmihäire episoodi kestus on teadmata või see on kestnud üle 48 tunni, võta ühendust oma perearstikeskuse või oma eriarstiga.

3. Kui Sinu raviarst on määranud ja õpetanud nn „tablett taskus” ravimi võtmist KVA episoodi kordumisel, tegutse vastavalt õpetusele.

Kui rütm taastub, jätka iga päev oma ravimite võtmist ning tavapärast elu.

Kui rütm ei taastu, pöördu haigla EMO-sse (eelistatult hommikul,
söömata-joomata, vähese vee joomine ja igapäevaste ravimite
võtmine on lubatud) või võta ühendust oma raviarsti või perearstikeskusega.

4. Kui rütmihäire põhjustab sümptomeid, mis on väga häirivad siis kutsuge kiirabi või pöördu EMO-sse.

Ööpäevaringselt saab nõu küsimiseks helistada perearsti nõuandetelefonile 1220 või 634 6630.

Kogu materjal pärineb Eesti Haigekassa poolt kinnitatud kodade virvendusarütmia patsiendijuhisest.

Atrioventrikulaarne blokaad

editor — Sun, 15 Sep 2019 11:57:03 +0000

Atrioventrikulaarne blokaad editor 15.09.2019 Rütmihäired

Atrioventrikulaarne (AV) blokaad on juhtehäire, mille korral elektri liikumine südame vatsakeste ja kodade vahel on häirunud. Tavaolukorras tekib südame rütm kojas asuvas siinussõlmes ning liigub sealt edasi läbi AV sõlme vatsakestesse. AV blokaadi korral elektriimpulsi liikumine aeglustub või ei jõua üldse vatsakestesse. Juhul, kui impulss sinna ei jõua, kasutavad südame vatsakesed oma rütmitekke mehhanisme, mis ei lase südamel juhtehäire tekkimisel seiskuda ning tagavad südame töö madalamal sagedusel.

Haiguse tekkepõhjused
Patoloogilise AV blokaadi sagedasemateks tekkepõhjusteks on idiopaatiline fibroos (e teadmata tekkepõhjusega) ning isheemia (sh südamelihase infarkt), harvem on blokaad tingitud ravimitest, kaasasündinud patoloogiatest või klapiriketest.

AV blokaad jaguneb kolmeks tüübiks:

• Esimese astme AV blokaad - elektriimpulsi liikumine kodade ja vatsakeste vahel on aeglustunud. EKG-s väljendub see pikenenud PR intervallina > 200ms.

• Teise astme AV blokaadi korral mõnele P-sakile järgneb QRS, mõnele mitte.
Esineb kaks alatüüpi:

< Möbitz I ehk Wenckebachi perioodika - PR intervall järjest pikeneb, kuni ühele P-sakile ei järgne QRS-i. Pärast seda AV sõlme elektrijuhtivus taastub ning sama muster kordub. Seda tüüpi AV blokaadi võib esineda noorematel ja sportlikel patsientidel ning enamasti ravi ei ole vaja. Kui aga blokaad põhjustab sümptomaatilist madalat pulssi (bradükardiat), siis ravimeetodiks on kardiostimulaatori paigaldamine.

< Möbitz II tüüpi blokaadi puhul PR-vahemik püsib samana, kuid ootamatult tekib AV blokaad ning impulss jääb üle kandmata. EKG-s väljendub see QRS-i väljalangemisena P-sakkide vahel (tavaliselt esineb perioodika, kus iga kolmas või neljas P-sakk jääb üle juhtimata – vastavalt 3:1 või 4:1 blokaad).

Seda tüüpi blokaad on alati patoloogiline ning väljendub olenevalt väljalangenud löökide hulgale kas pearingluse, presünkoobi (minestamisetunne) või teadvusekaona. Möbitz II blokaadiga kaasneb risk täieliku AV-blokaadi tekkeks, mille tõttu on patsientidele näidustatud kardiostimulaatori paigaldamine.

• Kolmanda astme AV blokaad - elektriimpulss ei levi südame kodadest vatsakestele. EKG-s puudub seos P-sakkide ja QRS komplekside vahel ning südamesagedus on normist oluliselt madalam.

Ravi

Kardiointensiivi satuvad patsiendid tavaliselt Möbitz II tüüpi või III astme AV blokaadist tingitud aeglase südamesageduse ning sellega kaasnevate probleemidega (pearinglus, teadvusekaotuse hood, südamepuudulikkus). Patsiendi käsitlus oleneb üldseisundi raskusest ning sellest, kas vatsakestes tekkiv rütm on piisavalt kiire või mitte. Kui seisund on stabiilne, siis patsienti jälgitakse osakonnas kuni rütmihäirete spetsialistid paigaldavad püsiva kardiostimulaatori. Kui seisund on aga raske ning oodata ei ole võimalik, siis paigaldab valvearst kardiointensiivis ajutise stimulaatori. See stabiliseerib patsiendi seisundi, tagades piisava pulsisageduse. Seejärel paigaldavad rütmihäirete spetsialistid esimesel võimalusel püsiva kardiostimulaatori.

Patsiendi infoleht: elu südamestimulaatoriga